Valutustamine ravimitega

 

Peaaegu kõik sünnitavad naised tajuvad sünnitust valulikuna. Kui loomulikest valu leevendamise võtetest ei ole piisavalt abi, siis tuleb kasutusele võtta ravimid. Sageli avaldab sünnitaja ise soovi tugevama valu leevendamise järele, kuid seda võib pakkuda ka sünnitusel olev ämmaemand või arst, kui ta näeb, et sünnitaja on väsinud, pinges ja ärev. Õigel ajal kasutusele võetud ravim kergendab sünnituse kulgu ning ei lase emal ja lootel liigselt väsida. 

Valutustamine valulike ettevalmistavate emaka kokkutõmmete korral ja sünnituse algfaasis

Kui sünnitus ei ole veel alanud, kuid naine kaebab valulikke ettevalmistavaid emaka kokkutõmbeid, siis kasutatakse valuvaigistina paratsetamooli küünlaid pärasoolde asetamiseks. Samuti on kasutusel lihaseid lõõgastavad ravimid  nagu No-Spa, Buscopan. Haruldane ei ole sünnituse alguses kasutada ka opioide ehk narkootilisi valuvaigisteid. 

Aqua-blokaad ehk steriilse vee paapulid

Sünnituse algfaasis võib ämmaemand sünnitajale pakkuda aqua-blokaadi. See on valuvaigistamise viis, kus naha alla nimmepiirkonda või kõhu alaossa süstitakse destilleeritud vett. Süstekohas tekib terav kirvendav valu ja kuumatunne, mis hajutab umbes 60–90 minutiks sünnitusvalusid. Sellised veesüstid on naisele ja lapsele ohutud.

 

Opioidid

Kui sünnitus on algfaasis, siis sobivad tugevatoimelised valuvaigistid  nagu Pethidine, Tramadol, mida süstitakse enamasti lihasesse või veeni või manustatakse ka pärasoole küünlana. Tavaliselt kasutatakse neid ravimeid siis, kui emakakael on 3–4 cm avanenud ja tuhud on ebakorrapärased või väga valulikud ning naine seetõttu pinges. Need ravimid leevendavad hästi valu, kuid kõrvaltoimena võivad põhjustada iiveldust ja oksendamist. Seetõttu süstitakse sünnitajale vajadusel samaaegselt ka iivelduse vastast ravimit. Kuna ravimid teevad veidi uimaseks, siis ei lubata nende manustamise järel sünnitajat mõne tunni jooksul vanni. Opioidid sobivad siiski vaid sünnituse algfaasis. Kui neid manustada vahetult enne lapse sündi, siis võivad nad mõjuda pärssivalt vastsündinu hingamisele.

 

Valutustamine sünnituse aktiivses faasis ja väljutusperioodis

Naerugaas

Dilämmastikoksiid (N2O) ehk naerugaas on ilmselt kõige levinum sünnituse medikamentoosse valutustamise viis. See on ohutu ja seda võib kasutada peaaegu kuni lapse sünnini. Naerugaasi antakse sünnitajale hapnikuga segatuna ja sünnitaja hingab seda ise maski hoides, mille surub tuhu ajal suu ja nina vastu. Emaka kontraktsioonide vahe ajal võtab sünnitaja maski näolt ja hingab tavalist toaõhku ning nii viiakse naerugaas organismist välja. Naerugaasi valu leevendav toime on mõõdukas ning mõnedel naistel võib see põhjustada uimasust, iiveldust ja pearinglust. Need kaebused mööduvad aga kiiresti, kui gaasi hingamine katkestada. 

Paratservikaalblokaad

Selle puhul kasutatakse tuimestuseks erilist pikka nõela, mille abil arst viib ravimi tupe kaudu emakakaela kõrval limaskesta all paiknevate närvipõimikute piirkonda. Protseduur ei ole valusam ega ebamugavam kui tavaline tupekaudne läbivaatus ja leevendab hästi emakakaela venitusest tingitud valu. Paratservikaalblokaadi toime kestab üks-kaks tundi. Vajadusel võib protseduuri ka korrata. Paratservikaalblokaadiks tehakse kohalik tuimestus, manustades näiteks Lidokaiini, Ropivakaiini või Bupivakaiini. 

Protseduuri tegemise ajal on vaja loodet jälgida kardiotokograafia (KTG) abil. Väga harv kõrvaltoime võib olla ravimi sattumine emaka vereringesse ja sealtkaudu looteni ning seetõttu võib loote südametöö lühiajaliselt aeglustuda.

Epiduraalanalgeesia ja minispinaalanalgeesia

Epiduraalanalgeesia on kahtlemata efektiivseim sünnituse valutustamise viis. Selle protseduuri viib läbi anestesioloog ehk narkoosiarst sünnitustoas või operatsioonitoas. Arst viib epiduraali nõela abil peenikese plastiktoru ehk kateetri seljaaju ümbritsevasse epiduraalruumi, kuhu seejärel manustatakse valu leevendavad ravimid, kateetri ots kinnitatakse plaastriga nahale. Kateetri paigaldamiseks peab sünnitaja mõnda aega rahulikult küljel lamama või istuma. Samuti on oluline loote seisundi jälgimine nii protseduuri tegemise ajal kui ka pärast, milleks kasutatakse kardiotokograafiat (KTG).

Epiduraalanalgeesiat kasutatakse siis, kui emakakael on 3–5 cm avanenud ja esinevad tugevad regulaarsed emaka kokkutõmbed. Ühekordne annus leevendab valu tavaliselt umbes kaheks tunniks, seejärel tuleb manustada uus kogus ravimit. Mitut annust sünnitaja vajab, sõltub sünnituse edenemise kiirusest ja individuaalsest valutundlikkusest. 

Epiduraalanalgeesia kõrvaltoimeks võib olla sünnitaja vererõhu langus, selle ärahoidmiseks tilgutatakse sünnitajale enne valutustamise alustamist veeni kaudu vedelikku. Vahel võivad tuimestuseks kasutatavad ravimid põhjustada naha sügelust, samuti võib epiduraalanalgeesia kasutamisel sünnitajal esineda nõrkustunnet jalgades ja raskusi põie tühjendamisel. Epiduraalanalgeesia leevendab küll väga hästi valu, kuid sünnitustegevus võib jääda loiumaks ning efektiivsete emaka kokkutõmmete hoidmiseks võib olla vaja sünnitusjõude ravimitega (oksütotsiiniga) toetada. Epiduraalanalgeesia leevendab valu ka pärast sünnitust ning seetõttu jätkatakse sellega näiteks siis, kui on vaja õmmelda sünnitusteede rebendeid. Epiduraalanalgeesiat on võimalik kasutada ka keisrilõike tegemiseks. 

Epiduraalanalgeesiale sarnase toimega on minispinaalanalgeesia. Protseduurid on sarnased, kuid minispinaalanalgeesia ravimid on veidi erinevad ja toimeaeg lühem. Minispinaalanalgeesia sobib hästi näiteks korduvsünnitajale, kelle sünnituse kulg on enamasti kiirem. 

www.perekool.ee

Me saame lapse raamat

Eesti Ämmaemandate Ühing