Sünnitusvaluga toimetulek (isiklik kogemus)
Kõigepealt ma pööran tähelepanu sellele, mis sõnu me kasutame sünnituse ümber. Nagu me teame, siis sõnal on suur jõud ja kui me mõtleme, mis sõnu sünnituse ümber kasutame võib see mõjutada meie alateadvuses toimuvat. Valu. Haigla. Patsient. Raske. Piinarikas. Hirm … jms. Inimesed on erinevad, seega ei luba ma siinkohal, et Sinu sünnitus on valuvaba, aga kaasa mõeldes näed selle jutu taga ehk loogikat :).
Kui me kuuleme sõna valu, siis meil kõigil tuleb meelde mingi isiklik kogemus, kus oleme valu tundnud. Olgu see siis noaga sõrme lõikamine, peavalu või kukkumine. Valu on ebamugav, me ei taha seda tunda ja me tahame sellest pääseda. Aga naised, kes on varem sünnitust kogenud teavad, et kui emakas teeb tööd ja tuhud tulevad ja lähevad, siis see on selline tunne, mida te olete tundnud ainult sünnituse ajal. Mitte ühelgi teisel hetkel te seda tajunud sellisel kujul ei ole.
Minu mõlemad sünnitused kulgesid minu jaoks valuvabalt. Jah, see tunne oli mega intensiivne ja hoopis midagi sellist, mida ma kunagi tundnud polnud. Aga ma ei nimetanud seda valuks. Seega jättis minu aju tegemata tehte, et ma tahan sellest tundest pääseda ja valu kõrvaldada. See omakorda ei viinud mu keha pingesse ja keha sai teha tööd, mida ta suurepäraselt oskas.
Mõttel on väga suur jõud! Mõte mõjutab meie keha ja meie reaalsust. Tehes mõttetrenni ning õppides enda keha lõdvestuma on võimalik luua kogu protsessis oma reaalsus, millega meel ja keha suurepäraselt toime tulevad.
