Sünnitusjärgne depressioon – mis see on?

Avituse nõustamiskeskus

“Mu pere jaoks oleks parem, kui mind poleks olemas.” “Küllap mu pere tahaks mind kappi lukutaha panna ja kapi võtme minema visata- ma olen tõeliselt vastik.” “Pidev väsimus, udusse mähkumise tunne, iga asi ajab jõuetult ja abitult nutma.” Need on mõtted, millega on oma sünnitusjärgse depressiooniaegseid tundeid kirjeldanud mõned naised.

Sünnitusjärgne depression (SJD) kuulub ilmselt nende nähtuste hulka, mille kohta enamasti mõeldakse: “Mind see ei taba.” Statistika näitab, et oht “olla tabatud” on igal viiendal emal ning igal kümnendal emal kujuneb SJD nii tugevaks, et ema vajaks ka spetsialistide abi.

SJD on aju ainevahetusprotsesside häirumisest tulenev suur muutus inimese maailma tajumise, emotsionaalsete reageeringute ja käitumise viisides. Naise “endine olemus” võib täiesti kaduda. Naisele näib nagu oleks kogu maailm tema vastu. Kõike kiputakse võtma isikliku kriitikana. Ollakse masenduses kodus valitseva segaduse üle, peljatakse tuttvaid või inimesi üldse. Valdav on suur emotsionaalse tuimuse tunne ja vahel ka hirm hulluksminemise ees, kuna kõike tajutakse nii võõra ja vaenulikuna. Ehk kõige kurvastavam on tunne, et ei suudeta oma lapsest rõõmu tunda. See toob kaasa ka suure süü ja ebaõnnestumise tunde. Peresuhted võivad muutuda hapraks, sest üsna sageli solvutakse mehe peale siis, kui ta pakub oma abi kodutöödes või lapse eest hoolitsemisel, tõlgendades seda kui vihjet naise saamatusele; ja vihastatakse ning süüdistatakse hoolimatuses, kui ta seda ei tee (olles näiteks ehmunud ägedast rünnakust eelmise abipakkumise peale). Meestes tekitab segadust, kui nende lahenduste pakkumised või kokkuvõtmisele ergutamised saavad ägedate vihahoogude vallandajateks ja ainult õli tulle valavad. Nii ei julge nad varsti enam midagi omalt poolt ette võtta ja suhetes valitseb pidev pinge. Kahtlemata on raske lisaks tööle-kodule-pereisa rollile saada hakkama veel emotsionaalsete probleemide tugiisikuna.

Paranemisest

Paranemise võimalused on olemas, kuid tihti lükkavad emad sellele mõtlemist edasi, kartuses tunnistada end ebaõnnestunud emaks. Abi otsimisega ei tasuks siiski viivitada, sest see vaid pikendab ema, lapse ja kogu pere väsinud-rasket meeleolu ning pikale veninud ja ravimata sünnitusjärgne depressioon saab tihti algpõhjuseks korduvatele, krooniliseks muutuvatele depressioonidele hilisemas elus. Ka mõjutab see tugevalt sündinud lapse emotsionaalset enesetunnet ja arengut. On siis väga tähtis teada, et aidates ennast, aitab ema ka last ja kogu perekonda. Erinevate variantidena saab kasutada ravimeid, psühholoogilist tööd nõustajaga-psühholoogiga, rühmatööd, või ka kõiki neid variante korraga. Nõu saab siinkohal anda perearst, psühhiaater või psühholoog. Ei tohi kindlasti alahinnata või tagasi lükata pereliikmete ja sõprade pakutavat tuge ja abi. Perena koos läbi elatud-võidetud katsumusena võib sünnitusjärgne depressioon saada peresuhete tugevdajaks. Ja “hädas tuleb ilmsiks, kes on tõeline sõber”.  Kõige halvem variant on see kui jääda üksi oma probleemiga.

SJD võimalikud tunnused:

  • tunne, et ei saa hakkama
  • miski ei paku rõõmu
  • lootusetuse tunne
  • tunne, et ei ole iseenda peremees
  • üksindustunne
  • enesesüüdistused
  • ärritumine asjade peale, mis varem ei häirinud
  • viha, agressiivsus, ka lapse suhtes
  • ärevus, hirm
  • pisarad on kerged tulema
  • keskendumisraskused
  • hajameelsus
  • tohutu väsimus
  • magamine ei anna puhanud tunnet
  • püsivad valud: peavalu, kõhuvalu, …
  • isutus või oluliselt suurenenud isu
  • unehäired: uinumisraskused, varane ärkamine
  • sage üldhaiguste või krooniliste haiguste põdemine

SJD võib alata lapse sünniga või ka mõned kuud peale sünnitust ja peaks tegema ettevaatlikuks kui vähemalt 4 ülaltoodud tunnust on kestnud rohkem kui 2 nädalat.

Sünnitusjärgse depressiooni võimalikud põhjustajad:

  • naise suhtumine emarolli ja ootused enda kui ema suhtes
  • ühiskonna ebareealsed ootused
  • päritoluperes või naisel enesel varem esinenud depressioonid
  • madal enesehinnang, mis on tihedalt seotud lapsepõlvekogemusega
  • ülekoormatus lapse eest hoolitsemisel

Abiks isadele:

  • Sünnitusjärgne depressioon ei ole sinu kaasa süü, väljamõeldis ega ettekääne laisk olemiseks vaid konkreetne füsioloogilne muutus, mis on seotud aju ainevahetuse häirumisega
  • Ära võta naise negatiivsust isiklikult: see ei teki sinu süül. Hormonaalsed muutused moonutavad selget mõtlemist ja taju – asjad tunduvad kõik oluliselt hullemad kui nad on.
  • Kuula kannatlikult. Naine ei oota kõigi probleemide lahendust vaid ära kuulamist ja lohutust.
  • Kui on mingeid tegevusi, millest saad loobuda, on sellest suur abi,  kui saad  igapäevaelu praktilistes toimetustes rohkem aidata.
  • Võta aega enda jaoks – puhanud ja heatujuline isa on parim tugi nii emale kui lapsele
  • Kui võimalik, leia keegi kellega rääkida, kellelt nõu küsida

Toimetanud perekool.ee