Raseduse imeline finiš

Ira Sasko, ämmaemand, Eesti Ämmaemandate Ühing

37-40 rasedusnädalat on täis…… Lõpule hakkab jõudma maraton nimega – rasedus. Olenemata sellest, missuguse entusiasmi ja tempoga rasedus on kulgenud. Lõpp muudab ka kõige kannatlikumad kannatamatuks.

Paisunud kõht segab normaalset magamist, tekkinud on pidevad kõrvetised võibolla isegi seedehäired.

Varsti, varsti!

Pea on täidetud mõtetega: mis saab edasi ja millal algavad tuhud…, kuidas kulgeb sünnitus…., kuidas ma tunnene end emaks saades… ja kõik see ei anna minutikski rahu.

Paljud naised tunnevad ühel hetkel raseduse lõpus: “Ma ei jaksa enam!” Võibolla on sel hetkel õige abi otsida rahva tarkusest, et sünnituse saabumist kiirendada. Sa võibolla aimad, mida ma silmas pean: pikk jalutuskäik, andumine seksile, treppidest üles-alla kõndimine või kasvõi peterselli söömine. Kõik need kodused vahendid on aegade jooksul olnud usutavasti abiks lõputuna näiva raseduse lõpetamisel. Nüüd jääb vaid loota, et ka laps saab vihjest aru ja kavatseb väljumisele mõtlema hakata.

Vaid kaine mõistus ja rahu aitavad Sul leppida olukorra ettearvamatusega.

Tõepoolest! Võib olla ülimalt meeldiv, ärgata keset ööd (90% just öösel) tuhude peale, ja öelda:”Aeg on käes!” aga ka siis on sünnituse momendini veel pikk tee. Kiirustada pole mõtet, aga kindlasti ei õnnestu Sul ka väga sügavalt edasi magada. Tekkiv erutus ja huvi uue tunde vastu ajab viimasegi uneraasu.

Väga sageli on Sul koos tuhude algusega tarvidus tühjendada oma soolestikku kõigest, mida Sa viimasel ööpäeval oled söönud. Mitte veel kaua aega tagasi tehti naistele enne sünnitust klistiiri. Organism aga puhastab ennast sünnituse algamisel ise.

Mõni päev enne, või ka tuhude algusega väljub emakakaela kanalit kattev limakork, viimane koosneb veristest sõlmjatest limaniitidest, mis kaitsevad pääsu emakasse seniks, kuni laps seal kasvab. Emakakael muutub raseduse lõpu poole pehmemaks, lüheneb ja laieneb, limakork ei mahu seda enam sulgema ning vajub tuppe. See on hea märk, vahel juhtub see siis kui istud tualetis ja Sa ei pruugi seda isegi märgata. Sünnitus hakkab limakorgi eritumise järgselt varsti, aga mitte ilmtingimata kohe. Kui Sa hakkad tajuma menstruatsioonilaadset tunnet: kõhuvalu, surve alakõhus, seljavalu, siis on parim aeg minna jalutama. Kui Sa aga käia ei soovi, siis ära muretse, sel ajal pole paha ka püüda natuke tukastada. Mõnel naisel on üsna tuntavad tuhud 20-15 minutise vahega kauem kui ööpäev. Siin on mõned võimalused Sulle ennast ise aidata:

  • mine sooja vanni 37-38 C, või kuuma dušši alla umbes 20 minutiks.
  • proovi magama jääda
  • tule haiglasse kui tunned ennast väga väsinuna (arst määrab rahusteid või unerohtu)

Tuhusid tunneb iga naine erinevalt ja nad on sünnituse ajal erineva tugevusega.

Sarnane on vaid see, et tuhud käivad üsna korrapäraselt, vahe on regulaarne, alguses 10-9-8 minutit ja tavaliselt umbes iga kahe või pooleteise tunni tagant, muutub vahe lühemaks, kõigepealt 8-7 minutit, siis 6-7 ja siis 5-6 minutit vahet. Nüüd on küll õige aeg sünnitusmaja poole liikuma hakata.

Kui oled veel kodus, püüa säilitada rahu, leia endale tegevust, see viib tähelepanu tuhudest kõrvale. Niipea kui Sa tunned midagi ebatavalist ja oled mures, helista haiglasse, ämmaemandale või oma arstile. Meie anname nõu, rahustame ja lepime kokku kuidas edasi. Ära kogu enda sisse pinget ja hirmu. Soovid haiglasse tulla, tule kindlasti, isegi kuid Sind siit koju tagasi saadetakse – tuhud on tuhud, mõnel algavad need hiljem teisel varem. Seega tuhude algamine ei tähenda, et emakakael kohe avanema peaks. Sul on kindlasti veel mõni tund või isegi päev, enne kui tõeline avanemine algab. Su kõht muutub tuhu ajal kõvaks ja pinguldub nii, et sellelt põrkaks müntki tagasi. Sul on valus, ja Sa püüad hinge kinni hoida ning kükitada või toetuda millegi najale. Järgnevalt mõned näpunäited, kuidas ennast ise aidata:

  • hinga, pikalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja
  • vali endale toetatud asend
  • lase tugiisikul endale massaaži teha
  • jälgi aga emaka kokkutõmmete regulaarsust ja iseloomu.

Umbes 10% naisi kogevad sünnitust kui kiirelt algavat ja lõpevat tormihoogu. Kahjuks ei oska keegi täpselt öelda, kui kaua just Sinu sünnitus kestab. See on väga individuaalne. Kõikides sünnitust kirjeldavates raamatutes antakse nõu, et Sa ei ruttaks haiglasse liiga vara.

Tahan rõhutada, et tuhude ajal saavutavad erutus, hirm ja ootus sellise taseme, et seda ei oska enne endale ette kujutada. Kui tunned et pinge suureneb, hirm kasvab ON õige aeg minna haiglasse.

Haiglas registreeritakse Sind vastuvõtu toas ja saadetakse sünnitustuppa, haiglati võivad osakondade ja tubade nimetused olla ka erinevad. Sinu ja su beebi tervislikku seisundit kontrollitakse põhjalikult, tehakse ka tupe kaudne läbivaatus, et oleks kindel, kas sünnitus algab varsti või ei.

Sünnitustoas kohtad Sa ämmaemandat, kellest saab oluline isik järgnevatel tundidel. Tema abistab Sind tuhude ja sünnituse ajal. Aitab Sul läbida kogu tee, paremini kui arst ja mistahes rasedus-sünnitusraamat või blogi. Parim, kui suudad ämmaemandat usaldada nagu oma kõige paremat sõbratari.

Sünnituse poole oled Sa liikunud ja selleks valmistanud kõik üheksa kuud ja ometi ei tea Sa, mida oodata. Püüa kohaneda nii, et Sul oleks võimalikult mugav, kuula oma lemmikmuusikat, vestle partneriga, mine vanni. Ähi, oiga, proovi ise midagi laulda. Kui tunned hirmu, ära tee sellest välja, mõtle positiivselt, korda endale, et tunned end hästi, turvaliselt ja hoitult. Selle tuhu järel tuleb jälle paus, mil saad taas kord täielikult lõõgastuda.

Sünnitusvalu on ainus teadaolev mõtestatud valu mida keha kogeb – selle valu läbi sünnib laps.

Mõnel emal on sünnituse ajal tunne, et beebi justkui toetuks oma peaga  lülisambale, seljavalu on väljakannatamatu, teine tunneb reielihases krampe ja mõni kogeb valu üle kogu keha. Igaühel isemoodi. Esialgu emakakaela avanedes, hilisemas faasis mööda sünnitusteid liikudes venitab lapse pea või pepu pehmeid kudesid kus on palju valuretseptoreid. Samas on see surve vajalik, sest muidu ei avaneks emakakael. Pean ütlema et, vaginaalne sünnitus on  paljudel põhjustel nii emale kui ka beebile kõige kasulikum. Tugevad emaka kokkutõmbed aitavad lapsel lootevee kopsudest välja suruda, soodustades nii parimal moel lapse iseseisvat hingama hakkamist. Sinu keha paraneb ja taastub vaginaalse sünnituse järel palju kiiremini, kui ta teeks seda keisrilõike järgselt. Pärast on valu oluliselt vähem, kui üldse.

Ehk aitab valu talutavamaks muutmisele kaasa mõte  autastust selle maratonijooksu lõpus – Sinu kaunis ja üliarmas beebi, kes asetatakse su väsimusest rammestunud käte vahele: “ Ma tegin seda, ma sain hakkama!!!” See tunne on võimas.

Tuleta endale ka meelde ütlust, et ühe sünnituse ajal päike kaks korda ei tõuse, hiljemalt homme näed päikest ja oma beebit.

Niipea kui emakasuue on avanenud hakkad sa tundma survet pärasoolele. Nüüd tunned olulist muutust ka emaka kokkutõmmetes, tuhud on muutunud väitusteks ehk pressideks.  Tunned väljakannatamatut soovi kakada ja see tunne on väga õige. Lapse pea liikumisega vaagnapõhjale, tunned ühel hetkel justkui kõrvetustunnet, see on hetk kui beebi pea maksimaalselt lahkliha venitab. Hinga, jälgi ämmaemanda nõuandeid, sel hetkel on koostöö ülioluline, see võib säästa sind rebenditest ja oluliselt kiirendada sünnitusjärgset taastumist.

Sõnulseltamatu tunne valdab Sind, nähes oma last oma kehast väljumas. Isegi siis kui oled täiesti kurnatud, on beebi nägemine imeline. Saad tunda suurt armastust ja oh seda kergenduse tunnet.

See ongi uue elu ja pere algus!

Toimetanud perekool.ee