Strateegiline mõtlemine võtab võimust seitsmendaks eluaastaks

Artikkel pärineb: err.teadus.ee

http://teadus.err.ee/v/psyyhika/psyhholoogia/35fca926-6323-4d21-b401-b6a8d9647ee1

Argielu hõlmab tihti olukordi, kus peamiseks eesmärgiks on saadava kasu maksimeerimine, mõnikord ka teiste inimeste arvelt. Viimase eelduseks on, et kasu taotleja suudab teise kavatsusi, ihasid ja uskumusi mõista. Eri vanuses lastega tehtud katsed näitavad, et tüssamisoskus omandatakse juba seitsmendaks eluaastaks.

Inimesed suudavad tavaliselt juba varajasest noorusest saadik mõttemaailma ja reaalsuse vahel vahet teha. Ilma selleta oleks võimatu ette kujutada, et teiste mõtted ja uskumused võivad inimeste enda omadest erineda. Nende olemasolu juba kord tunnistades saab teiste käitumist ette ennustada ja sellele ka enamasti seletus leida. Isegi kui see hõlmab fakti konstateerimist, et teise inimese uskumused ei ole tegelikult reaalsusega kooskõlas. Meele teooria on pea iga sotsiaalse kontakti aluseks.

Sellele vaatamata pole vastavad võimed inimestel sünnist saati olemas ja kujunevad välja mitmete aastate jooksul. Näiteks usuvad veel kolme aasta vanused lapsed, et kui katse läbiviija nuku poolt kappi jäetud mänguasja teise kohta viib, teab nukumeistri poolt opereeritav nukk seda sealt kohe otsida. Isegi kui nukk toimunud liigutust ei näinud. See annab mõista, et lapsed omistavad enda uskumused ka nukule. Nelja aasta vanused lapsed suudavad seevastu juba edukalt õigele järeldusele jõuda. See selgitab ka, miks kolmeaastased veenvalt valetada ei suuda.

Küpsedes lisandub meele teooriale veel strateegilise mõtlemise tahk – oskus oma käitumist ja otsuseid teiste inimeste võimaliku reageeringu põhjal planeerida. Itai Sher, Melissa Koening ja Aldo Rustichini Minnesota ülikoolist tahtsid teada, millal see täpselt juhtub ja värbasid 69 kolme kuni üheksa aastat last ja palusid neil mängida kahte tüüpi mänge, mis andsid aimu nii nende tüssamisoskusest kui võistlusvaimust.

Esimeses mängus valisid lapsed ja katse läbiviija, mitu kleepsu viiest endale võtta. Kes vähem kleepse valis, sai kõik kleepsud endale jätta, mil teine ei saanud mitte midagi. Viimane juhtus ka juhul, kui laps ja eksperimentaator võrdse arvu kleepse valisid. Tulemused näitasid, et nooremad kui nelja aasta vanused lapsed ei suutnud kõikide kleepsude endale haaramisest üldse hoiduda. Vaatamata sellele, et see viis automaatselt mängu kaotamiseni. Seitsmeaastased mängisid mängu aga reeglina nagu täiskasvanud ja võtsid tavaliselt üks kuni kaks kleepsu.

Teine mäng hõlmas saatjat, vastuvõtjat, kahte karpi ja maiustust. Saatja pidi vastuvõtjale ütlema, millises karbis maiustus asub. Ent juhul, kui vastuvõtja selle tagajärjel maiustuseta karbi valis, sai saatja maiustuse endale. Sher leidis kolleegidega, et saatja rollis olles mängisid seitsmeaastased taas mängu nagu täiskasvanud.

Kuigi nad jagasid tüüpiliselt valeinfot, pikkisid nad sellesse ka õiget informatsiooni. Sammuga kindlustasid nad, et vastuvõtja automaatselt teist karpi ei valinud. Mida nooremad aga lapsed olid, seda rohkem nad õiget informatsiooni jagasid ja vastasmängijat usaldasid.

Tulemused annavad autorite sõnul mõista, et vanemaks saades suudavad lapsed üha paremini tulevikku suunatud otsuseid teha. Samuti sisaldab nende mõtlemine üha rohkem keerdkäike. Neurobioloogiliselt võiks tulemusi selgitada paraneva töömälu, mis kuue ja seitsme aasta vanuses hüppeliselt areneb.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.