Rasedusaegsed sõeluuringud (video)

Nagu me teame, ei ole rasedus haigus, aga on mõned uuringud, mida soovitatakse rasedatel teha veendumaks, et emme ja titaga on kõik hästi.

Miks tehakse raseduse ajal skriininguuringuid?
Skriiningtesti eestikeelne vaste on sõeluuring, mis tähendab, et rasedatele pakutakse uuringuid, mis avastavad levinumaid ja spetsiifilisi haiguseid. Skriiningtest ei tähenda pelgalt ultraheli uuringut. Näiteks on esimesel trimestril kindlasti suguhaiguste skriiningtest ja hilisemas raseduses on ka võib-olla rasedusaegse suhkrutõve skriiningtestid. Aga muidugi, esimene, mis pähe tuleb, on ikka esimese ja teise trimestri skriining.

Esimese trimestri skriiningutes uuritakse peamiselt riski kromosoomhaiguste, näiteks Downi sündroomi, esinemist.
Umbes 10. rasedusnädalal võetakse rasedalt vereproov, mille põhjal mõõdetakse kahte raseduse proteiini ehk valku.
Üks osa skriiningtestist, ehk ainult vereproov, ei näita veel midagi – suurema osa esimese trimestri skriininguuringust moodustab NT-uuring – mis on rahvakeeli tuntud ka kui “kuklavoldi ultraheli”.
Kahe uuringu tulemused pannakse kokku ühe suhtarvuna, mis ütleb, kui tõenäoline on risk, et laps sünnib kromosoomhaigusega.
NT-uuringuid teostavad meditsiinitöötajad, kes on saanud vastava väljaõppe. Eestis teevad seda enamasti naistearstid, ämmaemandad ja radioloogid.

Väga oluline on teada, et esimese või teise trimestri skriiningtesti positiivne tulemus ei tähenda kindlasti haigust, vaid puhtalt statistilist riski tõusu. Kui rasedal on sõeluuringu riskinäit kõrgem kui normaalseks peetakse või kui perekonnas on eelnevalt kromosoomhaiguseid esinenud, pakutakse rasedale lisauuringuid. Selleks võetakse raseda nõusolekul kas lootevett või platsentarakke.

Need protseduurid on tehniliselt suhteliselt lihtsad.
Loote koorionibiopsia tehakse 11. ja 14. rasedusnädala vahel. Seda tehakse ultraheli kontrolli all kohaliku tuimestusega. Väikese nõelaga minnakse platsentakoe sisse ja aspireeritakse sealt natuke rakke, mis pannakse spetsiaalsesse lahusesse kasvama.

Looteveeuuringut ei tohi teha enne 15. rasedusnädalat. Uuring ise on koorionibiopsiaga väga sarnane – platsentarakkude asemel võetakse lootevett. Lootevees on lapse naha pealt irdunud rakud, mis pannakse samamoodi laboris kasvama ja uuritakse lapse kromosoome.
Enamasti saab testide vastused nädalaga, mõnikord on neid vaja kauem kasvatada ja vastus saabub kolme nädala jooksul.

Mõnel naisel tuleb raseduse ajal teha veel üks uuring – selleks on glükoosi taluvuse proov.

Gestatsioonidiabeet on rasedusaegne suhkruhaigus, ehk süsivesikute ainevahetuse häire, mis tekib raseduse ajal ja kaob raseduse lõppedes.

Gestatsioonidiabeet ei anna naisele kuidagi endast märku. Selle avastamiseks on vaja teha sihipäraselt teste. Selleks kasutatakse glükoositolerantsuse testi.

Glükoositolerantsustesti käigus võetakse naisel järjest kolm veenivere analüüsi. Kõigepealt määratakse tühja kõhu veresuhkru väärtus. Seejärel joob naine viie minuti jooksul ära apteegis saadaval oleva glükoosilahuse, annab ühe tunni ja kahe tunni pärast veel kokku kaks proovi veresuhkru mõõtmiseks.

Risk gestatsioonidiabeedi tekkeks on suurem nendel naistel, kes on enne rasedust olnud ülekaalulised ehk kehamassiindeksiga 25 ja rohkem.
Risk tõuseb vanusega, ehk kõik naised, kes on üle 30-aastased, on suurema riski grupis. Risk on suur nendel naistel, kelle lähisugulastel on suhkruhaigus; kellel on eelmine laps olnud sünnikaaluga üle 4 kg või kellel on varasemalt diagnoositud polütsüstilised munasarjad.

Kui kolmest mõõdetud veresuhkrunäitajast kasvõi üks on üle normi, diagnoositakse naisel gestatsioonidiabeet.
Naine suunatakse edasi diabeediõe või ämmaemanda juurde, kes õpetab naist toituma nii, et tema veresuhkur oleks päeva jooksul võimalikult stabiilne. Talle antakse ka glükomeeter, et ta saaks kodus oma veresuhkru taset mõõta.

Mõnel naisel aga ei piisa oma toitumise muutmisest ja ta vajab insuliinravi, mis üldjuhul peale sünnitamist lõpetatakse.
Nendel naistel, kellel on diagnoositud gestatsioonidiabeet, on oluliselt suurem risk haigestuda 50 aasta jooksul II tüüpi ehk insuliinisõltumatu diabeedi haigusesse ja nad peaksid edaspidi kord aastas perearsti juures oma veresuhkrut kontrollimas käima.
Kui naine toitub peale sünnitust edasi samamoodi, nagu teda õpetatakse, on tal võimalik diabeeti haigestumist vältida või edasi lükata.

Kõik raseduse ajal tehtavad uuringud on vabatahtlikud – kui ema ei soovi, ei pea ta neid tegema. Samas on ju sinu ja lapse huvides, et kõik probleemid saaksid võimalikult varakult avastatud.
Meile on ju kõige tähtsam, et lapse tervisega oleks kõik hästi!