Rasedusaegne hingamise, neerude töö, naha ja suguelundite muutused
Hingamine. Raseduse ajal vajad rohkem hapnikku, et tagada kõhubeebile normaalne kasv ja areng. Sellepärast suureneb Sinu hingamissagedus ning on vajalik ka mõõdukas liikumine ja jalutuskäigud värskes õhus. Raseduse lõpus lükkab kasvav emakas vahelihase ülespoole ja kopsud ei saa sissehingamisel nii palju laieneda kui varem. See tähendab, et Sa ei saa korraga nii palju õhku sisse hingata, kui vaja oleks ja juba kergel pingutusel võib tekkida hingeldus. Ka liiga suured toidukogused ja täis kõht muudavad hingamise raskemaks. Tähtis on oma enesetunde jälgimine, välja jalutama minnes varu aega, et saaksid vastavalt enesetundele tempot valida.
Neerud. Neerude töö kiireneb ja veresoonte läbilaskvus suureneb, mistõttu võib organism kaotada vajalikke aineid (nt aminohapped, glükoos, vitamiinid). Hormoonide mõjul kusejuhad laienevad, uriinivool neis on aeglustunud ja tekib soodne võimalus infektsiooni tekkeks. Emakas surub kusepõiele ja see tekitab sagedase urineerimise vajaduse. Esimest korda sageneb urineerimisvajadus raseduse algul, teist korda üsna raseduse lõpus. Surve põiele võib väheneda, kui magad külili.
Nahk. Rinnanibud ja nibuvälja ümbrus, päraku piirkond ja kõhu keskjoon muutuvad raseduse ajal tumedamaks. Pigmendi muutuste tõttu võivad põskedele tekkida liblika sarnased laigud, pruunid plekid nina või suu ümbrusse. Need kaovad pärast sünnitust. Emakas kasvab ja venitab kõhtu. Kõhunahale, puusadele, reitele ja rindadele võivad raseduse teisel poolel tekkida punakas sinised triibud – rasedusarmid ehk striiad. Nende tekkepõhjus ei ole ainult naha pinguldumine, vaid ka hormonaalsed muutused, mis mõjutavad naha elastsust. Peale sünnitust muutuvad armid heledamaks, kuid täiesti ära ei kao. Rasedustriibud ei vaja ravi. Kõhunaha kuivust ja venimisest tekkinud pinget aitab leevendada kreemitamine või õlitamine.
On naisi, kel hakkab raseduse viimasel poolel nahk sügelema. Mõni tunneb sügelust ainult kõhu nahal ja jalgadel, teisel võib kogu keha sügeleda. Sügelemise põhjuseks võib olla liigse sapipigmendi sisaldus veres, maksas ja nahas, mis muudab naha kollaseks. See seisund vajab ravi, seepärast räägi sellest julgesti oma ämmaemandale või naistearstile.
Tupp. Raseduse alguses võib tekkida suurenenud voolus tupest. Rohke värvitu voolus võib kesta kogu raseduse aja. See on normaalne ja tingitud tupe limaskesta suurenenud verevarustusest. Infektsiooni puhul on voolus muutunud värvusega ja lõhnab halvasti või tekitab sügelust. Sellest peaksid ämmaemandale rääkima, et pidada nõu ravi asjus. Mõnedel naistel võib tekkida raseduse alguses, oletatavatel menstruatsiooni päevadel, vähene verine eritis. Aga veritsus võib olla ka märk raseduse iseeneslikust katkemisest, seepärast tuleks veritsuse puhul alati haiglasse pöörduda.
Emakas. Enne rasedust kaalub emakas ~50 g, raseduse lõpuks kasvab emaka kaal umbes kiloni. See on tingitud emaka lihaskihi kasvust ja suurenenud verevarustusest. Raseduse alguses kasvab emakas aeglaselt. Raseduse lõpupoole kasv kiireneb, sest ka kõhubeebi kasvab kiiremini. 12. rasedusnädalal on emakas mehe rusika suurune ja täidab väikese vaagna. Edaspidi tõuseb emakas väikesest vaagnast välja ja Sa võid ise tunda emakapõhja häbemeluust üleval pool.
Raseduse teisel poolel tekivad hormoonide mõjul emakalihaste perioodilised kokkutõmbed, mil kõht tõmbub paari kümneks sekundiks pingule ja kõvaks. Nii valmistub emakalihas sünnituseks. Ämmaemanda poole pöördumine on vajalik, kui selliseid kokkutõmbeid on sagedamini kui kaks-kolm korda tunnis ja neile lisandub raskustunne alakõhus. Suurenenud emakas võib põhjustada hingeldust, kõrvetisi, kõhukinnisust, turseid, veenilaiendeid ja seljavalu.
Rinnad. Rinnad hakkavad juba raseduse jooksul valmistuma rinnapiima tootmiseks. Rinnad suurenevad, on pinges ja hellad nagu enne menstruatsiooni. Ka rinnanibud suurenevad ja nibuväli muutub tumedamaks. Alates kolmandast raseduskuust võib rinnast erituda mõni tilk esmast rinnapiima ehk ternespiima. Osta endale rinnahoidjaid, mis toetaks hästi rindu ja oleks mugavad.
