Rasedus muudab naiste seedekulgla mikrofloorat
http://teadus.err.ee/artikkel?cat=1&id=7477
Värskelt ajakirjas Cell ilmunud uurimuses leiab rahvusvaheline töörühm, et kolmandast raseduskuust muutub oluliselt naiste seedekulgla mikrofloora liigiline koosseis. Kuigi igal teisel juhul viitaks see diabeediohule, aitavad muutused tõsta vere glükoositaset ja soodustada rasvkoe teket, mis kindlustab omakorda lootele stabiilse toiduvaru.
Viimasel kümnendil on inimese seedekulgla mikrobioomi käsitlevate uurimuste hulk hüppeliselt kasvanud. Teadlased on mikroorganismide DNA järjestamise põhjal uurinud selle erinevust nii linna-, kui maaelanikel, tervetel inimestel ja vähipatsientidel, rääkimata selle muutumise jälgimisest sõltuvalt inimese vanusest. Tehtud töö põhjal on suudetud leida mitmeid seoseid, mis lubavad ennustada erinevate haiguste ilmnemise riski. Vaatamata sellele on üks inimgruppidest seni tähelepanuta jäänud. Cornelli ülikooli mikrobioloog Ruth Le juhitud töörühm otsustas olukorda parandada.
Le võttis vaatluse alla 91 soomlannat, kes olid varem liitunud ühe teise uurimuse kontrollgrupiga, milles käsitleti rasedate toitumist. Esimesel raseduskuul oli nende mikrobioom pea äravahetamiseni sarnane keskmise naise mikroflooraga. Kolmandaks raseduskuuks olid seedekulglas toimunud aga drastilised muutused. Mikrobioomi mitmekesisus oli oluliselt vähenenud, kasvatades seega katseisikutele omase mikrofloora loomulikku erinevust. Samas ei sõltunud muutused naiste tervisest, algsest kaalust ega toitumisest. Leidus vaid üks ühendav joon.
Sarnased muutused toimuvad metaboolse ehk insuliiniresistentsuse sündroomi puhul. Tõsi, on juba varem teada olnud, et rasedusel ja nimetatud sündroomil mõningad ühised jooned. Suureneb inimese kaal ja väheneb tundlikkus insuliinile, samuti tõuseb veresuhkru tase. Mõningatel juhtudel on raseduse ajal toimuvad muutused piisavalt tõsised, et diagnoosida rasedusdiabeet. Mikrofloora DNA-järjestamine näitas, et selles hakkasid domineerima proteo- ja aktinobakterid. Harilikult ei ole see hea märk, kuna nende arvu kasv seostub põletikulise soolehaigusega.
Vereproovid kinnitasid, et võrreldes esimese raseduskuuga kasvas veres kolmandaks kuuks tsütokiinide ehk põletiku korral vallanduvate signaalkemikaalide hulk. Töörühm otsustas kontrollida, kas nähtust põhjustas mikrofloora muutus või on tegu vastupidise seosega. Le siirdas seega rasedatelt pärineva mikrofloora näidise hiirtele, kelle soolestik oli eelnevalt nende loomulikust mikrofloorast puhastatud. Kaks nädalat hiljem oli hiirte kaal, kelle soolestiku oli viidud kolmandat kuud rasedate mikrobioomi näidis, märgatavalt kasvanud.
Esimese trimestri näidisega hiirtel oli vahe väiksem, kuigi mõlemad kontrollgrupid said sama toitu. Lisaks oli esimesse gruppi kuuluvate hiirte veres kasvanud glükoosi ja tsütokiinide hulk. Viimane tõestab, et mikrofloora muutus mõjutab vähemalt mõningal määral raseduse ajal kehas toimuvaid muutusi. Ent rasedate ning insuliiniresistentsuse sündroomi all kannatavate naiste mikroflooras on siiski oluline erinevus.
Kõhnemate inimeste soolestikus leidub rohkem bakteroidideks kutsutavaid mikroobe, mil suurema kehakaaluga inimestel võtavad nende territooriumi üle firmitsüütide (Firmicutes) hulka kuuluvad bakterid. Raseduse vältel juurde võetavad kilod nende suhtelist osakaalu tavaliselt ei mõjuta. Samas juhtub see metaboolse sündroomi korral.
Siiski ei ole veel selge, miks täpselt mikrobioom raseduse ajal nii radikaalselt muutub. Tõenäoliselt algatab selle naiste immuunsussüsteemis toimuvad muutused. Mikroobide positiivne tagasiside tekitab mikroflooras omakorda suuremad muutused, mis viivad metaboolsele sündroomile sarnaste sümptomite ilmnemiseni. Viimaste tulemuseks ongi loote arenguks ideaalne metabolismi kiirus.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Cell.
