Epidemioloogia. Puukentsefaliiti esineb kogu maailmas. Viirust esineb rohkesti Balti riikides, kus tema ülekandjateks on puugid Ixodes ricinus ja Ixodes persulcatus. Läti on puukidest täiesti haaratud, samuti Pihkva oblasti lääneserv. Võsapuuk (koerapuuk) Ixodes ricinus on levinud üle kogu Eesti, laanepuuk (taigapuuk) Ixodes persulcatus on rohkem levinud Lõuna- ja Ida-Eestis. Euroopas on kirjeldatud 8 puugiliiki, mis kannavad üle inimese entsefaliidiviirusi. Puugid võivad nakatada inimest, teisi imetajaid, linde ja roomajaid. Puukidel on keeruline arengutsükkel: transovariaalselt viirus nakatab larvi, munast arenenud larv leiab peremehe, verd vajav nümf otsib uue peremehe ja täiskasvanud puuk otsib kolmanda peremehe. Puuk varustab oma järglasi puukentsefaliidi viirusega kuni kolmanda põlvkonnani välja  Puukide talvitumistingimused muutuvad järjest soodsamaks ja nende levikut soodustab eriti võsastumine. Puugid ründavad inimest tavaliselt rohukõrtelt umbes paarikümne sentimeetri kõrgusel maapinnast.
Haigust esineb maist oktoobrini, kõige enam juulis-septembris. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäevane keskmine temperatuur on +7?C. Puuk ründab inimest maapinnalt või taimelt, imedes end peremehe külge mitmeks päevaks. Puuk eelistab kohta, kus nahk on õhem (kubemes). Puugi süljel on tuimestavad omadused, seetõttu puugihammustus on valutu.

Oht nakatuda üksikust puugihammustusest on väike, sest ainult mõni protsent puukidest on nakatunud puukentsefaliidi viirusega. Vahel harva on esinenud inimeste nakatumist keetmata kitsepiima või sellest valmistatud juustu kaudu. Kuigi puugid parasiteerivad ka lehmadel, pole lehmapiimaga nakatumist täheldatud. Puukentsefaliidi virion ei karda happelist keskkonda.

Kliiniline pilt. 10-30% nakatunutest haigestub puukentsefaliiti.  Eelkooliealistel lastel on sümptomaatiline infektsioon haruldane.

Peiteperiood on tavaliselt 1-2 nädalat (2-30 päeva). Iseloomulik on kaheetapiline haiguse kulg. Haigus algab enamasti järsku palaviku ja gripilaadsete sümptomitega, mis kestavad umbes nädal aega. Sel ajal haigel on palavik, peavalu, iiveldus ja oksendamine. Seejärel sümptomid kaovad.

Pärast esmast vireemiat viirus läheb veresoonte epiteelrakkudesse, lümfisõlmedesse, maksa ja põrna. Umbes igal kolmandal nakatunul teisese vireemia ajal viirus tungib edasi ajju ja ajukelmetele ning nädala pärast palavik tõuseb uuesti, tekib peavalu, iiveldus, kuklakangestus, unisus, treemor, krambid, halvatused ja psüühilised muutused. Põhiliselt kahjustuvad pea- ja seljaaju hallollus, ajukelmed ja perifeersed närvid. Teine staadium kestab 1-8 nädalat. Mitme kuu vältel inimene võib olla ärritunud.

Tavaliselt täielik paranemine, kuid vahel jäävad halvatused.

Meningoentsefaliidi korral suremus on 1%. Haiguse põdemine jätab eluaegse immuunsuse. Ohtlikum on entsefaliit, mis levib Ida-Eestis koos laanepuugiga. Peiteaeg on 1-2 nädalat. Haigus algab aeglase enesetunde halvenemisega, palaviku, peavalu, nohu, valguskartlikkusega. Hiljem järgneb iseloomulik kange kaela tunne, nägemishäired ja muud närvide talitluse häired kuni halvatuse ja võimaliku surmani. 20% entsefaliidi haigetest sureb; ülejäänutel on sageli õlavöötme- ja jäsemete halvatused.

Võsapuugiga leviv entsefaliit on palju kergem — 1-5% suremusega ja väga väheste halvatusnähtudega.

Diagnostika.  Anamnees + kliiniline pilt + viirusevastaste antikehade sedastamine.
Spetsiifilised antikehad tekivad umbes nädal pärast haigestumist või neuroloogiliste nähtude tekke alguses. Prooviks võetakse 1 ml seerumit geeliga vaakumkatsutisse või liikvorit lisanditeta katsutisse. Kui proovi ei saa samal päeval laborisse saata, tuleb seerum eraldada või geeliga katsut tsentrifuugida. Seerumit ja liikvorit võib säilitada +4?C juures 4-5 päeva, -20?C juures kuid.
Analüüs tehakse ensüüm-immunosorbtsioonmeetodil (ELISA). Vastus kirjutatakse sõnadega: negatiivne/positiivne. Positiivne IgM klassi antikehade leid kinnitab diagnoosi. Positiivne IgG antikehade leid on varasema haigestumise tunnus.

Ravi. Spetsiifiline ravi puudub. Vaevuste leevendamiseks manustatakse valuvaigisteid ja iiveldusvastaseid ravimeid. Soovitatakse haiglaravi.

Profülaktika. Praegu on kasutusel hea inaktiveeritud täisviirust sisaldav vaktsiin. Vaktsiini nimi on FSME-immun, Immuno AS, Austria. Manustatakse 2 doosi ühe- kuni kolmekuuliste vahedega ja aasta pärast süstitakse kolmas annus. Vaktsiini tõhusus on hea ja kõrvaltoimed piirduvad süstekoha kerge lokaalreaktsiooniga.
Lastel esineb mõnikord lühiajaline palavikureaktsioon esimese vaktsiiniannuse manustamise järel.

Iga kolme aasta tagant on vaja teha lisasüst, et immuunsust säilitada.
I süst   0,5ml lihasesiseselt. Kaitsekehad tekivad 2-3 nädalat pärast esimest doosi.
II süst  0,5ml lihasesiseselt 1-3 kuud peale esimest süsti
III süst 0,5ml lihasesiseselt 9-12 kuud peale teist süsti. Revaktsineerimine on ühekordne ja tehakse iga kolme aasta tagant. Umbes 95% vaktsineeritutest on puukentsefaliidi vastu täielikult kaitstud.
Ühe doosi hind kõigub 150-170 EEK piires. Kui puuk hammustas pärast 14 päeva möödumist peale esimest PE vaktsiini süsti, siis tehakse teine süst juhul, kui puugi hammustusest ei ole möödunud üle 48 tunni.

Kui puugi hammustusest on möödunud 48-96 tundi, siis tuleb manustada puukentsefaliidi immunoglobuliini.

Eelkooliealistel lastel haigus kulgeb tavaliselt kergesti ja seepärast alla 7-aasta vanuste laste vaktsineerimist eriti ei propageerita, kui just pole tegemist puugiohtliku piirkonna elanikega. Kui vanemad avaldavad soovi lapse vaktsineerimiseks, siis seda tehakse, sest kõrvaltoimete oht on väike.

Saksa arstid ei soovita vaktsineerida alla 14 aasta vanuseid lapsi ja toovad põhjenduseks just kõrvaltoimete esinemise.

Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste nõuniku Lea Tammai sõnul haigestuvad alla 7 a vanused lapsed haruharva puukentsefaliiti.

“Siiski võib üle kolme aastase lapse igaks juhuks vaktsineerida, sest tegu on raske haigusega”. Dr.Aino Rõõm ei soovita vaktsineerida rasedaid ja alla nelja aasta vanuseid lapsi.

Kui alla 4 a vanune laps on saanud puugilt pea-või kaelapiirkonda hammustada, tuleks lapsega pöörduda arsti poole. Lapsele süstitakse immunoglobuliini (Bulini), millega lapse organismi viiakse kaitsekehad. Need püsivad 3-4 kuud. Doos sõltub lapse kaalust ja puugihammustusest möödunud ajavahemiku pikkusest.

2001.a. veebruaris tekitas segadust AS Medicover Eesti Tervisekeskus, kes soovib katsetada uut lastele mõeldud firmas Chiron Bering toodetud vaktsiini Encepur, mille järelmõjud pole täpselt teada. Uuringu läbiviijad pakuvad igale uuringus osalejale tasuta vaktsiini ja lapsevanemale lisaks 600 krooni, mis on mõeldud vaktsineerimisel käimise kulude katteks. Uue puugivaktsiini uuringut korraldava AS Medicover esindaja Ilona Garder kinnitab, et millegi seadusevastasega nad ei tegele. Kliiniliste uuringute läbiviimiseks on Eestis vaja Ravimiameti ja Meditsiinieetika komisjoni luba. Selle puukentsefaliidi vaktsiini kohta on eetikakomisjoni luba olemas, kuid Ravimiameti loa kohta andmed puuduvad.

FSME (kevad-suvise puukentsefaliidi vaktsiini) kõrvaltoimetena on harva kirjeldatud neuroloogilisi häireid. Spetsiifiliseks vastunäidustuseks vaktsineerimisele on kanamunaallergia ja allergia vaktsiini konserveerimisaine vastu.

Vaktsineerimist soovitatakse täiskasvanutele, kes sõidavad Venemaale, Baltikumi, Ida-Euroopasse, Baierisse, Baden-Würtembergi, Balkanimaadesse. Eestis tuleb vaktsineerida metsatöölised, kaitseväelased, piirivalvurid Tartu ja Pärnu ümbruses, Kagu- ja Kirde-Eestis ja põhjarannikul. Vaktsineerida saab Tallinnas Merimetsa nakkushaigla reisimeditsiini nõustamise kabinetis, Meremeeste haiglas ja perearstikeskustes.

Eestis on müügil üle 20 erineva repellendi aerosoolide või geelide kujul. Hele riietus pikkade varrukate ja kinnise kaelusega. Metsa minnes püksisääred toppida sokkide või kummikute sisse, pärast kontrollida kogu keha (ka pargist tulles). Lastel kontrollitakse kõrvataguseid.

Alates puugi sattumisest riietele kuni tema täieliku kinnitumiseni kulub paar tundi. Enne kui puuk oma puuriva kärsaga veresooneni jõuab, kulub veel oma paarkummend minutit. Seega pole ihul sibavaist ja äsja kinnitunud puukidest mingit ohtu karta. Puugi eemaldamisel mitte kasutada õli. Esmalt tõmmata nahk pingule ja siis  haarata peente pintsettidega puugist kinni võimalikult naha lähedalt ja otse välja tõmmata (mõned autorid soovitavad välja kruvida). Puugi tagakehast ei ole soovitav kinni haarata, sest selle pigistamine surub viiruse hammustuskohta. Parem on, kui eemaldub ka puugi pea. Kui see aga jääb sisse, siis tuleb rahulikult oodata, sest pea eemaldub ise paari päeva pärast. Puugi eemaldamise järel tuleb pesta hammustuskohta tavalise vee ja seebiga (võib ka desinfitseerida). Pärast puugi eemaldamist inimene jääb jälgimisele 30-ks päevaks. Kui puugi eemaldamise kohas tekib punetus, siis kohe pöörduda nakkushaiglasse või kohaliku arsti poole.

Eestis diagnoositakse puukentsefaliiti 1950.aastast alates. Viimastel aastatel on olnud 200- 400 haigusjuhtu aastas.

Aastatel 1970-1998 diagnoositi puukentsefaliit ühel korral alla 1 a vanusel lapsel, 1-2 a vanuseid on haigestunud kokku 8, 3-4 aasta vanuseid  –  49.

Haigestumine puukentsefaliiti järjekindlalt väheneb (1998.a. võrreldes on haigestumus vähenenud üle 3 korra). 1999.a. immuniseeriti 15910 inimest  ja revaktsineeriti 4364 inimest. Haiguse sesoonsus nihkub sügise poole. Pargid, lillebuketid võivad olla samuti puukidega kohtumise paikadeks.

Kui puugihammustusest on möödunud umbes 1,5 kuud, on nii puukentsefaliiti kui borrelioosi haigestumise oht möödas.

Puukentsefaliidiviirusega sarnased viirused on veel St.Louis’i entsefaliidiviirus USA-s, Jaapani entsefaliidiviirus, Murray Valley entsefaliidiviirus Austraalias, Rocio viirus Brasiilias.