Austraalia teadlased tõestasid, et mõistev suhtumine oma nõrkustesse võib kaitsta madala enesehinnanguga inimesi tõsisemate probleemide eest. Üks paikapidavamaid seaduspärasusi psühholoogias on seos inimese enesehinnangu ning heaolu vahel. Madal enesehinnang pole riskiteguriks mitte ainult ärevus- ja meeleoluhäiretele vaid isegi teatud füüsilistele haigustele.

Pikka aega on eriti USA-s parimaks madala enesehinnangu ennetuseks ja raviks peetud varasest noorusest peale kõrge enesehinnangu sisendamist, näiteks enda tugevate külgede rõhutamise ja arendamise näol. Ent nüüdseks on näidatud, et kui see strateegia põhineb enese võrdlemisel teistega, on sel oma varjupool. Inimesel võib tekkida harjumus oma minapildi parandamiseks teisi halvustada. Või jääb ta liigselt sõltuma pidevast positiivsest tagasisidest ning uutest saavutustest. Kõrge enesehinnanguga inimestel on sageli raske ka oma puudusi enesele tunnistada ja seeläbi oma nõrku kohti arendada.

Viimastel kümnenditel on paljud psühholoogid idamaiste filosoofiate eeskujul asunud soovitama alternatiivset lähenemist elutervele minapildile, mida võib nimetada enesesõbralikkuseks (self-compassion). Enesesõbralikkus seisneb mõistvas ja hoolivas suhtumises iseendasse, ka kõige raskematel eluhetkedel. Erinevalt kõrgest enesehinnangust, ei eelda kõrge enesesõbralikkus tõendeid teiste seljatamise kohta. Lisaks on tööintervjuu eksperimendid näidanud, et endasse sõbralikult suhtuvad inimesed on oma nõrkustest või puudustest rääkides oluliselt vähem ärevad kui kõrge enesehinnanguga inimesed. Seega võib enesesõbralikkus olla tasakaalukam viis madala enesehinnanguga võitlemiseks kui enesehinnangu upitamine. Varasemates uuringutes on tõepoolest märgatud seost enesesõbralikkuse ja vaimse tervise vahel. See ei luba aga otsustada põhjuslikkuse üle. Pole selge, kas enesesõbralikkus vähendab vaimse häire riski või vähendab häire ise enesesõbralikkust.

Austraalia teadlaste uurimus lubab selle küsimuse vastusele lähemale jõuda. Rohelise Mandri uurijad jälgisid 2500 üheksandate ja kümnendate klasside õpilast pikema aja jooksul. Muuhulgas mõõdeti erinevatel ajahetkedel noorukite enesehinnangut, enesesõbralikkust ja vaimset tervist.

Uuringu tulemused näitasid, et noored, kelle enesehinnang oli varasemal mõõtmishetkel madal, raporteerisid hilisemal mõõtmishetkel üldiselt enam psüühikahäire sümptomeid. Probleemide hulk oli aga väiksem neil madala enesehinnanguga õppureil, keda iseloomustas samaaegselt kõrge enesesõbralikkus. Viimane toimis seega justkui kaitsekilbina. Tegemist on seni ühe kaalukama teadusliku tõendiga enesesõbralikkuse tervisemõjudest.

Neile, kes tahaksid endas eneseõbralikkust kasvatada, soovitab psühhoterapeut Marika Paaver tutvuda teadveloleku (mindfulness) praktikatega. Enamasti peetakse teadveloleku, ka meelevirguse või ärksameelsuse all silmas lühema- või pikemajalist seisundit, mil inimene suunab tähelepanu käesolevale hetkele ja oma isiklikele reaktsioonidele neile hinnanguid andmata. Eesti keeles saab teadvelolekust lugeda ja sellekohaste praktiliste harjutustega tutvuda võttes kätte näiteks Oxfordi ülikooli professori Mark Williamsi ja Danny Penmani raamatu “Ärksus: tee rahuni pöörases maailmas”.

Artikkel pärineb novaator.err.ee
Toim. perekool.ee