Millest sõltuvad viljatusravi tulemused?
Viljatusravi õnnestumine on üldjuhul väga individuaalne ning sõltub konkreetse paari viljatuse põhjustest. On paare, kelle protseduur õnnestub juba esimesel korral ning tagasi kliinikusse tullakse alles järgmise lapse sooviga. Mõnel teisel paaril võib aga positiivse tulemuse saavutamiseks vaja läbida rohkem kui kolm protseduuri. Ligikaudu 30-40% embrüo siirdamistest lõpevad kliinilise rasedusega.
Esmalt on oluline kindlaks teha viljatuse peamine põhjus. Naisepoolse viljatuse peamisteks põhjusteks võivad olla ovulatsioonihäired, munajuhade kahjustus (läbimatus), endometrioos või emaka probleemid. Mehepoolsed viljatuse põhjused võivad samuti olla väga erinevad, näiteks suguteede põletikud või geneetilised põhjused. Nii mehe- kui ka naisepoolne viljatus võib kujuneda ka elu jooksul läbi põetud haiguste tagajärjel (suguteede infektsioonid). Kuna naiste viljakus hakkab oluliselt langema pärast 35. eluaastat, siis mõjutab naiste viljakust ka vanus kas mõne teise faktori kõrvalmõjuna või otsese põhjusena. Sageli võib viljatus olla mõlemapoolne või teatud juhtudel jäädagi selgusetuks.
Viljatuse kujunemisel ei tasuks alahinnata ka ebatervislikke eluviise: suitsetamine, alkoholi liigtarbimine, ühekülgne toitumine või vähene liikumine.
Viljatuse puhul on tegemist väga isikliku ja delikaatse probleemiga ning see võib mõjutada nii paari omavahelisi suhteid kui ka inimese igapäevaelu. Lihtne soovitus mõelda positiivseid mõtteid ning vältida stressi võib kõlada iseenesest mõistetavana, kuid tegelikult käivad emotsioonide tõusud ja mõõnad viljatusega igapäevaselt kaasas. Väga oluliseks kujuneb partnerite vastastikune toetus ning vajadusel psühholoogiline nõustamine.
Kui arst on välja selgitanud paari viljatuse põhjused, valitakse paarile sobiv kehavälise viljastamise protseduur. Kergema viljatuse korral võib edukaks rasestumiseks piisata sellest, kui seemnerakud õigel ajahetkel naise emakasse viia (IUI – intra uterine insemination). Rohkem teostatakse aga kehavälist viljastamist, mille käigus viiakse sugurakud kokku laboritingimustes. Klassikalise IVF (IVF – in vitro fertilization) meetodi korral tilgutatakse munarakkudele vastav kogus seemnerakke või kui tegemist on raskema mehepoolse viljatusega, siis süstitakse seemnerakk munarakku, kasutades selleks mikromanipulaatori abi (ICSI – intracytoplasmic sperm injection).
Peale viljastumist hakkavad labori inkubaatoris kasvama embrüod, mille arengut ja kvaliteeti embrüoloog kontrollib ja hindab. 2.-6. päeval valitakse emakasse siirdamiseks kõige elujõulisem(ad) embrüo(d) ning teised hea kvaliteediga embrüod külmutatakse. Töö IVF laboris nõuab suurt täpsust ja osavust. Lisaks viljastamisele tuleb pidevalt jälgida labori ja seal kasutatava tehnika seisukorda, et tagada embrüote stabiilne kasvukeskkond.
Isegi kui esimene kehavälise viljastamise protseduur ei lõpe soovitud rasedusega, saavad nii arst kui ka embrüoloog selle käigus palju olulist lisainformatsiooni, mis on abiks juba järgmisel protseduuril. Näiteks saab teada, kuidas konkreetne patsient reageerib ravimitele, palju saadi munarakke, milline IVF meetod töötas või milline ei andnud piisavalt head tulemust ning millise kvaliteediga embrüod laboritingimustes arenesid. Kogenud IVF meeskond võtab kõiki neid asjaolusid arvesse ning vastavalt sellele koostatakse järgmise protseduuri plaan.
