See ei tähenda, et vanem peaks muutuma passiivseks. Vastupidi. Lapse juhitud mäng nõuab tähelepanelikkust. Selle asemel, et suunata, kirjeldab vanem seda, mida laps teeb. Selle asemel, et parandada, tunneb huvi. Ja selle asemel, et mängu üle võtta, läheb kaasa lapse ideede ja reeglitega. See kõlab lihtsana, kuid praktikas on see üllatavalt keeruline. Täiskasvanuna on meil loomulik soov aidata, õpetada ja suunata. Sageli märkamatult pakume uusi ideid, parandame lapse lahendusi, õpetame või esitame küsimusi, millele on olemas „õige vastus“. „Mis värvi on see klots?“, „Mis häält teeb tiiger?“ jne. Teeme seda parimate kavatsustega.