Meelerahu uksed
2003. aasta Tervis Plussi novembrinumbris kirjutasin läbi oma kogemuse meeleoluhäiretest – depressioonist ja bipolaarsest häirest. Siin on nüüd järg. Õnneliku lõpuga. Kui loen artiklit “Elu kahe äärmuse vahel”, tundub see hea ja elava loona kellegi teise elust. Ma ei söanda väita, et minu bipolaarne häire on igaveseks minevik, nagu ka seda, et minu närvisüsteem toimib nagu kellavärk, kuid edasiminek on mõõtmatu. Kust siis selline jõud? Arvasin ju, et “minusse elama asunud segast olevust” minema ajada ei saa. Psühhiaater Tuulikki Hiion kommenteeris tookord, et ravi võib kesta kogu elu – eduka ravi aluseks on hea suhe patsiendi ja arsti (psühhoterapeudi) vahel ning omaste toetus. Ehk siis võimalused on olemas! Komistuseks võib saada see, et kõik psüühilised protsessid – muutused toimuvad enamasti vaikselt ja pika aja jooksul. Kui me ei näe tulemusi nii kiiresti nagu ootasime, tekib kergesti tunne – mina olen nii vilets, et minu puhul kõik need head nõuanded ei toimi, sealt edasi lootusetus ja allaandmine. Minagi olin suletud ringi jõudmas. Aga just siis hakkasid tasapisi avanema uksed, mis on aidanud eluni, mida nüüd elan. See polnud äkiline ime, vaid varasem visa töö, mis hakkas lõpuks vilja kandma. Mis need uksed avas?
1. Psühhoteraapia
Minul oli vaja ära käia alateadvuse keldrites ning vaadata tõtt mineviku ja kujutluste kõige kardetumate tontidega. Olin vihane minus peremehetseva olukorra peale ning see andis jõudu võidelda. Poolteist aastat järjepidevat tööd psühholoogi kindla ja hoolitseva käe all ning maailma, mineviku ja iseenda tajumine keeras sootuks teise külje! Psühhoterapeudil on võtmed, mis avavad vaikselt ja kindlalt ühe luku teise järel, kuid inimese tahtejõu, aususe ja muutumissoovita ei saa ta midagi teha. Jah, ka raamatud võivad olla psühhoteraapia abivahenditeks. Minul on olnud kasu alates ilukirjandusest ja lõpetades psühhiaatria
erialaraamatutega. Kuid raamatud ei võrdu psühhoteraapiaga.
2. Refleksoloogia
Refleksoloog on võlur, kes minu uinuvaid jõudusid äratada oskab – läbi tuhandete punktikeste, mille kaudu terapeudist hea haldjas minu kehaga suhelda saab. Piltlikult öeldes: “Kallid ajupoolkerad, saan aru, et teil on raske koostööd teha, aga püüame koos!” Ja tasakaal tuleb! Refleksoloogias on rusikareegel – nii palju aastaid kui krooniline probleem on kestnud, nii mitu kuud tuleb tegeleda teraapiaga. Edasi võib refleksoloogia olla toonust hoidev energiaallikas. Minul läheb veel aega. Kui praegu kahekuune vahe sisse jääb, on see närvisüsteemi tasandil tunda. Kui teraapia uuesti algab, on uni tagasi, söögiisu korras ja jõudu tegutseda.
3. Pesamuna Maarja sünd poolteist aastat tagasi.
Appi tuli loodus ise! Annab ta ju koos tita sünniga ka kuhjaga “õnnehormoone”. Ja see päikesepaiste, mis päevast päeva selle
kullanupukese ümber hõljub, on sulasoojus!
Olen üle kahe aasta ravimiteta hakkama saanud ja mida aeg edasi, seda paremini see õnnestub. Teate ju küll energia jäävuse seadust: energiat on kogu aeg ühepalju. Energia, mis vabaneb negatiivsete asjade alt, on nüüd vaba, et seda kõige hea jaoks kasutada! Varsti võin vist mägesid liigutada. Esialgu piirdun sellega, et õpin ülikoolis tõeliselt südamelähedast eriala, teen tööd eneseabirühmadega, olen olemas oma suure pere jaoks, võtan aega enda eest hoolitsemiseks ja tunnen sellest kõigest suurt ja ehtsat rõõmu. Loomulikult olen vahel ka väsinud või pettunud. Töö endaga ja teraapias käimine jätkub. Ma usun, et mõne aja pärast suudab minu organism veel paremini tasakaalustada oma keerulisi protsesse ja mina saan sellele targalt kaasa aidata.
Eelmise artikli viljad: sain tookord palju kirju inimestelt, kel sarnased või lähedased probleemid. Käivitus elav arutelu internetiportaalides. Sihtasutus Anti Liiv & Hingehooldus otsis just inimest, kes tahaks vedada meeleoluhäiretega inimeste eneseabirühma. Juhus viis need kaks lõngaotsa kokku ja nii saigi alguse eneseabirühm pikaajalise depressiooni ja bipolaarse häirega inimestele. Alustasime 2004. aasta jaanuaris väikese tuumikuga, vaikselt hakkas meiega liituma uusi inimesi. Rühmatöö ei võistle arstide ja psühholoogidega. Me seisame nende kõrval, et abiotsija maailm tasapisi millelegi toetuma saaks hakata. Teeme spetsialistidega tihedat koostööd. Kui mõni inimene ei tea, kas peaks pöörduma arsti või psühholoogi poole, siis saame tema kartusi ja müüte hajutada. Teiselt poolt soovitavad asjatundjad oma patsientidele, kel uuriv vaim, rühmas osalemise võimalust. Ise kogun tarkusi rühmaga töötamiseks koolitustelt, raamatutest ja ülikoolist.
Rühmatöö põhimõtted:
Meie rühmas vahelduvad lühiloengud arutelude ja teraapiaülesannetega. Et igaühe mõtetele ja küsimustele ruumi jääks, on rühmad väikesed, 5-10 inimest.
Meie raudvara, vanemad olijad, on suureks julgustuseks uutele tulijatele: “Näe, tõesti ongi võimalik, et läheb paremaks! Kohe mitmel on läinud!” Samas aitab vanemate olijate mõõdukus sihte tasakaalukamalt seada, et ei oodataks kiireid ja üleloomulikke tulemusi.
Rühmareegleid pole palju. Kõige tähtsam on rääkimise-vaikimise vabadus, tolerantsus, heasoovlikkus. Me ei räägi edasi teiste lugusid. Lähtume põhimõttest “valesid vastuseid ei ole” ehk kellegi arvamust ei halvustata ega arvustata. Rühmas on alati õdus, vaba ja kodune õhkkond. “Kombekat” käitumist ja “eeskujulikke” vastuseid ei oodata. Ütlemata suur abi on pereliikmete ja lähedaste teadlikkusest-toetusest. Oleme alati pakkunud rühmas osalemise võimalust ka neile, et nad teisi kuulates ja ise küsides saaksid paremini aru, mis toimub neile kallite inimestega. See, millest sa paremini aru saad, ei tundu nii hirmutav. Vahel on algul raske lähedastega hingelistel teemadel rääkida – emotsioonid võivad üle pea minna, vihatunded lõkkele lüüa, võid põrgata täieliku vaikimismüüri vastu. Rühmas seda ei juhtu. On võimalik neutraalselt ja rahulikult küsida-arutleda, ilma et see kedagi riivaks. Hiljem on juba lihtsam abikaasa, lapse või sõbraga jutule saada.
Kasutan rühmatööst rääkides kogu aeg väljendit “meie”. Rühmas on igaüks andja ja õpetaja, igaühel on ainuomased kogemused, mis võivad teiste maailmapilti rikastada. Kas on inimesi kellele rühmatöö ei sobi? Kahtlemata. Aga seda, kas see sinule sobib või mitte, ei tea sa enne, kui oled proovinud. Rühmades osalemine on tasuta ja elupaik ei sea mingeid piire. Lõpetuseks, tahtsin selle õnneliku lõpuga looga öelda kõigile kahtlejaile – depressioonide nõiaringist pääseb välja. Mulle meeldib mõte: “Sa ei jäta oma südamehaiguse ravimist sõbra hooleks, sest sõber pole arst, ka hingehäda puhul otsi abi professionaalidelt.
Rühm annab õlatunde
MARGUS, 37 (nimi muudetud), eneseabirühma liige
Kui Anneli kutsus mind eneseabirühma, olin kohe nõus. Olin kuulnud AA-rühmadest ja muudest tugigruppidest, aga et meeleoluhäiretega inimesed võiksid koos käia ja kogemusi vahetada, tundus huvitav ning omamoodi isegi põnev. Et see ka nii häid tulemusi annab, oli küll üllatav! Psühholoogi ja psühhiaatriga suheldes on tasandite erinevus, aga grupis on kõik võrdsed. Pakutavad lahendused tulevad läbi elu, on praktilised ja lihtsasti rakendatavad. Tekib nii-öelda õlatunne. Psühholoogi juures tundub, et oled üksi ja erandlik oma probleemidega, grupis teisi kuulates tekib tunne, nagu vaataksid ennast kõrvalt ja see annab endast palju objektiivsema pildi. Päris esimestel kordadel oli raske – kohtuda uute inimestega ja rääkida asjadest, mida oled hoidnud sügaval endas peidus ja mida ei oskagi kohati väljendada. Rühmas asju arutades oleks aeg nagu seisma jäänud ja enese lahtiharutamine on algul raske. Ometi annab see arusaamise, mis probleemid meid vaevavad ja miks seda nii raske on taluda. See annab jõudu ka järgnevateks nädalateks. Kui oled mõned korrad käinud, hakkad tundma juba vajadust minna. Nii siis, kui oled oma tee alguses tasakaaluka elu poole, kui ka siis, kui oled selle juba leidnud. Need kaks tundi kaks korda kuus kuluvad erinevate teemade käsitlemisele. Samuti on praktiline vahetada kogemusi eri raviviiside või lisavõimaluste osas. Rühmas tekib suur vastastikune mõistmine.
Tugev on see, kes otsib abi
Diana Rand, psühholoog
Pean rühmatööd väga tähtsaks psüühikahäiretega toimetulekul. Olen koordineerinud kolm aastat uimastisõltlaste lähedaste toetusgruppi ja käinud Anneli juhitud bipolaarsete meeleoluhäiretega inimeste rühmas. Eneseabirühma juhib sama probleemiga (meeleoluhäired, sõltuvus vm) inimene. Üldjuhul on ta oma haigusega pikemalt tegelenud ja suudab ennast aidata. Eneseabirühma vedamine tähendab pidevat teiste kuulamist ja julgustamist. Ja mis kõige tähtsam, rühmajuht peab olema valmis ausalt ja avameelselt oma probleemidest rääkima. See ongi kõige olulisem: sarnaste muredega inimesed saavad teiste toimetulekust ja ideedest jõudu ning suudavad ka oma eluga paremini toime tulla. Paranemisprotsess on pikaajaline, see võib aega võtta mõnest kuust kuni 10-20 aastani, mõnel kauemgi. Mis aga tuleb õige pea, on tunne, et olen inimestega, kes saavad sinust aru ja toetavad. Inimene tunneb end turvaliselt ja aktsepteerituna ning julgeb muredest kõva häälega rääkida. Varsti ei karda inimene oma probleemi, vaid haarab sel “sarvist” ja hakkab lahendusi otsima ja leidma. Depressioonirühma puhul on tähtis see, et ka pereliikmed saavad teatud ajal osaleda. Kui lähedane on haige, mõjub see kogu pere mikrokliimale ning mõjutab iga pereliiget erinevalt. Pereliikmetel tuleb mõista, mis toimub tema lähedasega, saada uusi teadmisi tema haiguse kohta. Grupis kuuldakse, kuidas teised haige inimese lähedased pereeluga toime tulevad, ja see aitab ka endal edasi minna. Olen kuulnud mitme inimese suust rühma algusfaasis, et grupitöö pole eestlasele loomuomane, kuid on siiski palju neid, kes saavad tagasihoidlikkusest ja enda abivajajana näitamise hirmust peagi üle. Psühholoogina võin väita, et tugev on see, kes abi otsib.
Autor Anneli Valdmann
Toimetanud perekool.ee
