Meditsiinilised valu leevendamise võimalused sünnitusel

Artikli on koostanud Maret Voites, ämmaemand

Iga naine tunneb sünnitusvalu talle ainuomaselt. Sünnitusvalu kirjeldatakse väga erinevalt – mõni naine tunneb vaid tugevat energiat ja venitust, teine mestruatsioonilaadset valu ning kolmas kirjeldab sünnitusvalu kui midagi väljakannatamatut. Seda, miks sünnitusel valuaisting üldse tekib ning kuidas seda leevendada naturaalsete meetoditega, saab lugeda artiklis “Sünnitusvalu ja selle leevendamise meetodid” .

Valuga toimetulekuks on lisaks naturaalsetele võtetele ka meditsiinilised meetodid, sealhulgas erinevad ravimid. Siin artiklis anname ülevaate tänapäeva sünnitusmajades kasutatavatest meditsiinilistest valuvaigistitest.

Enamasti avaldab sünnitaja ise soovi tõhusama valuvaigisti järele, kuid vahel võib valuvaigistit pakkuda ka sünnitust toetav ämmaemand või arst, kui nad näevad, et sünnitaja on kurnatud. Õigel ajal appi võetud valuvaigisti võib kergendada sünnituse kulgu ning laseb naisel puhata.

Valuravi kasutamine on sünnitaja otsus ning seda ei pea kartma küsida, kui tunned, et ei saa valuga hakkama. Oma otsust võib muuta ka siis, kui oled sünnitusmajja läinud sooviga, et soovid sünnitada ilma valuvaigistiteta. Valuravi on parem kui pidev võitlus ja pinge. Meie sünnitusmajades kasutatakse vaid selliseid valuravi meetodeid, mis ei ole kahjulikud emale ega lapsele. Ravimite kõrvalmõjude ja vastunäidustuste kohta tasub uurida eelnevalt oma arstilt või ämmaemandalt.

Veeblokaad ehk aqua-blokaad

Veeblokaadi kasutamine põhineb nahasisese valuimpulsi tekitamisel. Nahas tekkiv valureaktsioon pärsib sünnitusvalu signaalide jõudmist ajju ehk „sulgeb valuvärava“. Selle meetodi korral ei kasutata süstimiseks ravimit vaid steriilset vett, mille süstimine vallandab organismis endorfiinid. See meetod võeti sünnitusvalu leevendamiseks kasutusele juba 1970. aastatel ning selleks süstitakse valu punktidesse naha alla (alakõhule või alaseljale) väike kogus (0,1–0,3 ml) steriilset vett. Süstekohale tekib pisike kubel ning terav kirvendav valu ja kuumatunne, mis leevendab valu u 30 sekundi pärast ning toime püsib enamasti 2–3 tundi. Veeblokaadi kasutatakse sünnituse avanemisperioodil ning süsti teeb ämmaemand.

Veeblokaadi eelised:
• ei piira sünnitaja liikumist
• ei mõjuta sünnitustegevuse aktiivsust
• lihtne protseduur
• võib korrata vastavalt vajadusele.

Veeblokaadi ei tohi kasutada, kui süstekohal on infektsioon või kui sünnitajal on diagnoositud veritsushäired.

Naerugaas

Dilämmastikoksiid (N2O) ehk naerugaas on kõige nõrgem sissehingatav anesteetikum ning üks levinumaid sünnituse valutustamise aineid. Naerugaasil on kergelt lõõgastav ja rahustav toime ning selle kasutamisel väheneb valuaisting ja suureneb valulävi. Naerugaasi sobib kasutada eelkõige avanemisperioodis, kuid seda võib kasutada ka väljutus- ja päramisteperioodis, samuti sünnitusjärgsete protseduuride ajal.

Naerugaasi hingatakse hapnikuga segatult läbi spetsiaalse maski. Maski tuleb tuhu ajal hoida näol nii, et see kataks nina ja suu. Maski hoiab hingamise ajal näol naine ise, mitte ämmaemand, tugiisik ega sünnitoetaja. Tuhude vahel võtab sünnitaja maski näolt ja hingab tavaliselt ning nii viiakse naerugaas organismist välja. Naerugaasi maksimaalse toime saavutamiseks on soovitatav alustada hingamist 30 sekundit enne tuhu algust. Valu leevendav efekt tekib enamasti ühe minuti jooksul.

Naerugaasi puuduseks on lühiaegne toime, see toimib vaid aktiivsel sissehingamisel. Mõnel
sünnitajal võib mask tekitada klaustrofoobiat, osadel naistel võib aga naerugaas põhjustada uimasust, iiveldust, pearinglust ja suukuivust. Need kaebused mööduvad ruttu, kui gaasi hingamine katkestada.

Naerugaasi ei tohi kasutada, kui sünnitajal on teadaolev raske B12-vitamiini või folaadi puudus, kui on naisel äge astmahoog, samuti ülemiste hingamisteede hingamistakistuse või raske südamepuudulikkuse puhul. Naerugaasi ei soovitata kasutada ka neil, kes on hiljuti läbinud keskkõrvaoperatsiooni või põdenud keskkõrvapõletikke (võib põhjustada sisekõrva rõhu muutusi).

Narkootilised valuvaigistid ehk opioidid

Narkootilise toimega valuvaigistid jaotatakse:

  • nõrgad opiodid – näiteks tramadool, kodeiin jt.
  • tugevad opiodid – näiteks petidiin, morfiin, oksükodoon, fentanüül jt.

Opioide kasutatakse sünnituse avanemis- ja väljutusperioodis peamiselt epiduraalanalgeesia
teostamisel, kuid neid võib kasutada ka iseseisvalt sünnituse avanemisperioodis.

Opioidid leevendavad valu, kuid kõrvaltoimena võivad põhjustada iiveldust ja oksendamist, unisust ja uimasust ning kuna need läbivad ka platsentat, siis kõik opioidid avaldavad mõju ka kõhubeebile. Mõne tunni jooksul pärast ravimite kasutamist ei ole soovitatav minna lõõgastumiseks vanni, sest ravimid võivad põhjustada uimasust. Kui opioide manustada vahetult enne lapse sündi, võivad need mõjuda pärssivalt vastsündinu hingamisele.

Opioide ei tohi kasutada, kui esineb ülitundlikkus toimeaine suhtes või kui kasutatakse samaaegselt rahusteid nagu bensodiasepiinid või sarnased ravimid.

Paratservikaalblokaad ehk paratservikaalanesteesia

Seda meetodit kasutatakse sünnitusvalu leevendamiseks sünnituse avanemisperioodis. Kõige efektiivsema valuvaigistava toime annab paratservikaalanalgeesia korduvsünnitajatel,
kellel on avanemisperiood esmasünnitajatega võrreldes lühem, kuid meetod sobib hästi ka
esmasünnitajatele. Valutustamine saavutatakse kuni 75% juhtudest.

Protseduuri läbi viimisel kasutatakse tuimastuseks erilist pikka nõela, mille abil arst süstib ravimi tupe kaudu emakakaela kõrval limaskesta all paiknevate närvipõimikute piirkonda. Protseduur ei ole valusam ega ebamugavam kui tavaline tupekaudne läbivaatus ja leevendab hästi emakakaela venitusest tingitud valu. Paratservikaalblokaadi toime kestab 1–2 tundi. Protseduuri tegemise ajal on vaja loote seisundit jälgida KTG abil.

Epiduraalanalgeesia

Tänapäeval on epiduraalanalgeesia (kõnekeeles tuntud kui seljasüst) efektiivseim sünnituse valutustamise viis. See pakub võimaluse veidi puhata, kui oled juba pikalt sünnitanud, aga väljutusperiood veel ei saabu. Epiduraalanalgeesia näidustuseks on sünnitaja soov ning tuhud peavad olema tugevad ja regulaarsed. Hetkel kehtiva sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi valutustamise juhendi järgi võib epiduraalanalgeesiaga alustada ka 1 cm avatuse puhul, kuid igale sünnitajale tuleb läheneda individuaalselt, kaaludes loodetavat kasu ja võimalikke riske.

Enne epiduraalanalgeesiat on naisel vaja allkirjastada nõusolekuleht ja käia WC-s. Kuna epiduraalanalgeesia üheks kõrvaltoimeks võib olla vererõhu langus, siis selle ärahoidmiseks paigaldatakse enne protseduuri veenikanüül ning tilgutatakse protseduuri eel ja järgselt veeni vedelikku. Enne ja pärast epiduraali paigaldamist mõõdetakse sünnitaja vererõhku ja temperatuuri ning jälgitakse beebi seisundit.

Epiduraalanalgeesia protseduuri teeb narkosiarst ehk anestesioloog ning see tehakse enamasti sünnitustoas, kuhu sünnitaja on end sisse seadnud. Kateetri paigaldamiseks peab lamama küljel või istuma kumera seljaga. Selg desinfitseeritakse ning nahapind tuimastatakse. Seejärel viib narkoosiarst epiduraalnõela abil peenikese plasttoru ehk kateetri seljaaju ümbritsevasse epiduraalruumi, kuhu  manustatakse valu leevendavad ravimid. Ühekordne annus leevendab valu tavaliselt umbes 2 tunniks, misjärel võib manustada uue koguse ravimit.

Vahel võivad tuimastuseks kasutatavad ravimid põhjustada naha sügelust, nõrkustunnet jalgades ja raskusi põie tühjendamisel. Harva võib tüsistusena tekkida peavalu, mis võib vajada ravi. Epiduraalanalgeesia leevendab küll väga hästi valu, kuid sünnitustegevus võib jääda loiumaks ning tuhude hoidmiseks võib tekkida vajadus neid oksütotsiiniga toetada. Epiduraalanalgeesia leevendab valu ka pärast sünnitust, sellega jätkatakse näiteks siis, kui on vaja õmmelda sünnitusteede rebendeid. Epiduraalanalgeesiat kasutatakse ka keisrilõike tegemiseks.

Epiduraalanalgeesia vastunäidustusteks on:
• sünnitaja nõusoleku puudumine;
• naise ja loote seisundi jälgimisvõimaluste puudumine;
• erinevad verehüübimishäired (eelnevalt vajalik hematoloogi konsultatsioon);
• trombotsüütide vähesus ehk trombotsütopeenia (alla 70 000 x 109/L (68));
• šokk;
• infektsioon punktsioonikohas, süsteemne sepsis;
• selgroo deformatsioonid, arenguanomaaliad;
• allergia kasutatavate ravimite vastu.

Minispinaalanalgeesia

Epiduraalanalgeesiaga sarnase toimega on minispinaalanalgeesia. Protseduur on üsna samasugune, kuid minispinaalanalgeesia ravimid on veidi erinevad ja toimeaeg lühem.

Valutustamine sünnitusjärgsel perioodil

Ka sünnitusjärgselt tuleb vastavalt sünnitanu vajadustele tagada efektiivne ja sobiv valutustamine. Kui beebi ja platsenta on sündinud, kontrollib ämmaemand üle sünnitusteed – emakakaela, tupe ning lahkliha. Kui esineb rebendeid, õmbleb ämmaemand need kokku. Selleks teeb ta kas lokaalse tuimastuse või kasutab juba olemasolevat epiduraalanalgeesiat. Kasutada võib ka naerugaasi.

Paljud naised tunnevad peale lapse sündi hellust ja kerget valulikkust tupe ja lahkliha piirkonnas ka siis, kui rebendeid ei ole tekkinud. Selline hellus möödub enamasti iseenesest mõne päeva jooksul ning üldiselt valuvaigisteid ei vaja. Abi võib olla külmaaplikatsioonidest. Kindlasti tuleks ämmaemandale mainida, kui tunned tugevat valu tupe või lahkliha piirkonnas niisama pikali olles.

Sünnitusjärgselt kasutatakse valu vaigistamiseks enamasti paratsetamooli ja mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate (näiteks inbuprofeeni). Olenevalt valu tugevusest ja põhjusest kasutatakse mõnikord ka opioide. Kui naisel on toimiv epiduraalanalgeesia, siis võidakse kasutada ka seda.

Keisrilõikejärgne valutustamine

Keisrilõike puhul alustatakse valu vaigistamist juba operatsiooni ajal. Keisrilõike järgne valuravi skeem on enamasti paratsetamooli 1g 3–4 korda päevas ja ibuprofeeni 400–600 mg 3–4 korda päevas suukaudselt. Ibuprofeeni asemel võib kasutada ka ketoprofeeni, naprokseeni või diklofenaki. Esimestel päevadel võib vajadusel lisada opioidi. Kui suukaudne valuravi ei ole võimalik, siis tuleb manustada oksükodoon veenisiseselt. Samuti võib sünnitusjärgselt kasutada epiduraalkateetrit valutustamise eesmärgil kuni 48 tundi. Neid valuvaigisteid võib kasutada ka imetamise ajal.

Ravimi valikul on soovituslik lähtuda patsiendi vajadustest ning raviasutuse tavadest.

Kasutatud allikad: