Kas sa hakkaksid ennast regulaarselt liigutama, kui sa teaksid, et sellest sõltub sinu elu? “Ei,” vastas 62 protsenti uuritavatest. Kas sa naudid liikumist? “Jah,” vastas vaid neli protsenti. See on Briti südamefondi uuring, mida kirjeldab Tartu ülikooli spordipsühholoogia teadur Aave Hannus.Liikumisest hoidumise põhjus võib olla selles, et nende inimeste võimalused liikuda on olnud lapsepõlves piiratud. Õues mängimine, matkamine, palli viskamine ja kinni püüdmine, hüppamine, müramine, puu otsas turnimine, rattasõit ja ujumine on tegevused, mis arendavad välja juba väga varases nooruses inimese põhilised liigutusvilumused, koordinatsiooni ja laovad aluse kehalisele töövõimele. “Kui seda ei juhtu, ei saa temast suure tõenäosusega kunagi ka liikumist nautivat täiskasvanut. Tal puuduvad selleks vajalikud oskused, positiivsed kogemused ja usk sellega hakkama saamisesse,” lausub Hannus.

Nimetatud tegevused panevad südame veidi kiiremini tööle ja kiirendavad hingamissagedust. Täna õhtuks on sarnast kehalist aktiivsust päeva jooksul kokku vähemalt tund aega kogenud keskmiselt alla viiendiku Eesti lastest. “Tervise arengu instituut leidis, et vaid umbes 16 protsenti Eesti 11-15-aastastest õpilastest liigutab end hea tervise ja normaalse arengu jaoks minimaalselt vajalikul määral. See on 60 minutit päevas,” täpsustab Hannus. See tähendab, et 84 protsenti noortest seda ei tee ja nende tervis on ohus.

Hea uudis on, et paljud neist siiski tahaksid rohkem liikuda, selgub Tartu ülikooli liikumislabori läbiviidud uuringust. “Nad tahaksid vahetunnis rohkem liikuda, kui koolimajas oleks selleks turvalised võimalused,” selgitas teadur. “Kolmanda kooliastme lapsed on öelnud ka seda, et nad oleksid nõus isegi pikema koolipäevaga, kui vahetunnid oleksid õue mängima minemiseks piisavalt pikad.”

Õues mängimist igatsevad Eesti laste kõrval ka Kanada lapsed. Sealsed teadlased räägivad helikopter-lapsevanematest, kellel on pidev soov oma lapsi nö helikopteritena jälgida. “See on arusaadav,” on nähtust kirjeldav Hannus mõistev. “Meedia edastab meile iga päev sõnumeid, et lapsed lähevad õues kaduma ja loomulikult tekitab see väga suurt muret. Vanematele tundub, et elu on väga ebaturvaline, aga kui vaadata fakte, pole elu Kanadas olnud kunagi nii turvaline nagu praegu. Sellepärast tegeletakse seal lapsevanemate toetamisega, et aidata neil teha otsus lapse õue mängima saata,” kirjeldab teadur. “Toas liikudes on laste aktiivsus oluliselt väiksem kui õues.”

Hannuse sõnul kipub Eesti praktika olema selline, et algklassi laste liikumisele pööratakse rohkem tähelepanu ja neid saadetakse ka vahetundidel õue mängima, ent ka vanemad õpilased liiguksid hea meelega rohkem, kui antakse võimalus. “Nad ütlevad, et nutiseadmeid kasutavad nad vahetunnis vaid igavuse peletamiseks.” Kuid spordipsühholoog Hannus ja teised TÜ liikumislabori eestvedajad teavad, et näpuga kellegi suunas viibutamine ja hirmutamine ei aita.

Liikumislabori eesmärk on välja pakkuda lahendusi. Sellepärast ollakse loomas ideepanka, kuhu kogutakse kokku kõikvõimalikud ideed lastele ja noortele liikumisvõimaluste pakkumiseks. Koolid ja lapsevanemad saavad sealt valida sellised, mis neile kõige paremini sobivad. “Ise valimine ja ise otsustamine on selliste sekkumiste juures väga oluline, näitavad ka teaduslikud uuringud,” lisas Hannus.

Hea näide on arhitektuuribüroo b210 lauatennise projekt, mille järgi on juba mitme kooli lapsed ehitanud endale tööõpetuse tunnis lauatennise laua. Ise ehitatud laua taga tundub ka laste mängurõõm suurem olema.

Artikkel pärineb novaator.err.ee
Toim. perekool.ee