Lapsed, kellele antakse küll süüa, aga vähe armastust, arenevad aeglaselt

Allikas: Internet

Õnnelikud lapsed: just seda soovivad kõik vanemad. Ja ainus, mida nad tahavad, on avastada see imeline valem, mis kindlustaks nende poegade ja tütarde õnne. Lastepsühholoog Peter Adriaenssens on sel teemal kirjutanud mitu raamatut. Milline on tema retsept eduks? Tunnusta oma last sellisena, nagu ta on ning mähi ta sooja kindlustunde sisse. Nähtav õnn on rajatud alateadlikule õnnele, mida tugevdavad lapsevanemate tingimusteta lubadused oma lastele: „Ma olen sinu jaoks alati olemas, kus sa ka ei oleks või mida sa ka ei teeks.“ Sinu vanemate hääl on alati sinuga.

Õnnelikud lapsed
Õnn saab alguse hetkel, kui vanemad otsustavad, et nad tahavad lapsi, mitte sel hetkel, kui nad avastavad, et laps on juba teel. Kui see protsess on teadlik, on vanemaks olemine õnnelikum – ja selle tulemusena on õnnelikumad ka lapsed. Teiste sõnadega peavad vanemad tegema teadliku valiku lapsi saada, peavad soovima koos kogeda raseduse tõuse ja mõõnasid, peavad tervitama võrdse rõõmuga poja või tütre sündi, ootama uut elu, mis tasapisi kasvab ja arendab välja oma tuleviku. Kui sa seda teed, on su lapsed midagi enamat kui lihtsalt inimesed, kes hoolitsevad sinu eest, kui sa vanaks jääd; või keegi, kellele sa annad tulevikus üle oma perefirma; või keegi, kellel on võimalik teha säravat karjääri spordis, millest sa ise kunagi nii väga unistasid. Kui sa sellega hakkama saad, kindlustad oma lastele võimaluse kasvada üles armastuse ja rahulolu, mitte vägivalla ja tõrjumise keskkonnas. Kui tahame, et oleks rohkem õnnelikke inimesi, tuleb meil pingutada, et õhutada tulevasi vanemaid tegema teadliku valiku lapse saamiseks. Sest lapsevanemana pead sa olema valmis andma lapsele elukestva lubaduse: „Ma olen sinu jaoks alati olemas, kus sa ka ei oleks, mida sa ka ei teeks; ma ei lase sinust kunagi lahti ning sa võid alati arvestada minu armastuse ja toega.“ Tingimusteta. Teiste sõnadega pead andma selle lubaduse mitte midagi vastutasuks ootamata (veel vähem nõudmata), ka seda, et need tunded oleksid vastastikused. Lapse jaoks on õnnelikkus tema vanemate antud lubaduse tingimusteta element. Ja teadlik tunne olla õnnelik, kasvab välja sellest alateadlikust õnnetundest.

Kas see on naiivne? Kas see on lapse ära hellitamine? Ei, kuna uurimused on kinnitanud, et lapsed sünnivad täiesti kaitsetutena. Teiste sõnadega on nad vanematest täiesti sõltuvad.

Kui beebi eest ei hoolitseta, siis ta sureb. See on elu karm tõsiasi. Lapsed, kellele antakse küll süüa, aga vähe armastust, arenevad aeglaselt, on sageli oma vanuse kohta liiga kõhnad ja väikesed. Aga kui vanem lapse eest hoolitseb, temaga räägib, teda hellitab, toidab, kõdistab, temaga koos naerab, siis saavad nii laps kui ka vanem kogeda looduse kaunimat kingitust: tõelist empaatiat ja kiindumust kahe inimese vahel. See kiindumus on kui lähedasi koos hoidev „liim“ – ning see hoiab koos kogu eluaja. See tähendab, et su põnn võib istuda koolis, kindlas teadmises, et sina ei ole teda unustanud. See tähendab, et su teismeline tütar võib sulle keset ööd helistada, kui tal on abi vaja ning ta teab, et sa saad talle alati järele tulla. See tähendab, et su täiskasvanud lapsed võivad ikka veel sulle helistada, kui neil on kiiresti lapsehoidjat tarvis ja nende lapsehoidja ei saa tulla. Nad kõik teavad, et sa oled andnud vande: „Ma olen andnud sulle elu ja olen sinu jaoks alati olemas.“ Tingimusteta.

Teadlased avastavad aina enam vanemate ja laste vahelise kiindumusprotsessi käigus tekkivate neurobioloogiliste sidemete kohta, millel on oluline mõju emotsionaalsele, intellektuaalsele ja suhete arengule. Kui lapsed jäetakse saatuse hooleks või kui nad on sunnitud elama pideva vanemliku stressi või vägivalla tingimustes või on üks vanematest tõsiste psühholoogiliste probleemidega, areneb nende mõnes ajuosas välja normaalsest väiksem neurovõrgustik, võrreldes lastega, kes kasvavad üles armastavas keskkonnas. Need puudujäägid võivad hiljem areneda puudulikuks lingvistiliseks suutlikkuseks, vähenenud võimeks emotsioone ära tunda ja väljendada, suuremaks impulsiivse, agressiivse või hüperaktiivse käitumise tõenäosuseks, raskendada vaimse küpsuse saavutamist ja vähendada empaatiavõimet teiste suhtes, mis suurendab tõsiselt riski isiksusehäiretele, noorte kuritegevusele ja vägivallale partneri suhtes.

Seega on õnn valik ja see on raske valik. See ei ole midagi romantilist, mis sind äkitselt valdab. See on kingitus, mis sul on, kingitus, mille saad anda kellelegi teisele. Sellel, kes saab oma vanematelt õnne kingituse, on hilisemas elus kergem vastutada selle eest, et anda see kingitus edasi teistele. Kui teete valiku lapsesaamise kasuks, peate julgema teineteisele öelda: sellel lapsel on õigus olla õnnelik. Mõnes vanemas võib tekkida kahtlus, kas ta suudab oma lapse korralikult üles kasvatada, aga juba selle kahtluse eksisteerimine ise viitab sellele, et praeguse põlvkonna lapsevanemad tulevad selle ülesandega toime. Kahtlus on õige suhtumine igale haridustöötajale (ja ka vanemad on haridustöötajad!), kes loodavad saavutada lapsega vastastikust mõistmist.

Siinkohal räägime õnne harmooniliseks muutmisest, kiskudes selle lahti puhtalt teoreetilisest kontekstist ja viies selle üle dünaamilisse konteksti. Teoreetiline õnn on lineaarne. Kui su last ümbritseb armastus, ta elab kenas majas ning võib vabal ajal oma hobidega tegeleda, siis on tal ju kindlasti olemas kõik, et õnnelik olla? Näiliselt küll. Aga oletame, et see konkreetne laps on ärevusele kalduv (mis on tõsi ühel juhul kümnest), kelle jaoks on raske iseseisvalt ülesannetega toime tulla, kellele meeldib, et teda kallistatakse, kes armastab koduse keskkonna soojust ning kes tahab vahetevahel öösel sinu sooja kaisu pugeda, Ja oletame, et tema vanematel on raskusi nende soovide mõistmisega, võib-olla sellepärast, et neil on vähe aega või on nad liiga ambitsioonikad, ning teevad palju tööd, et kindlustada lapse tulevikku (nagu nemad seda tõenäoliselt põhjendavad). Neis oludes muutub lapse õnn justkui koormaks, surveavalduseks, millekski paindumatuks ja ettemääratuks, mille eest on raske põgeneda. Kui nii juhtub, on lapse kasvatamine nagu rong, mis sõidab mööda kindlaks määratud rööpaid, mis peab peatuma kindlaksmääratud peatustes, enne kui jõuab õnnelikku lõpp-peatusesse. Kuid nii tekib tõsine – ja etteaimatav – risk, et rong kuskil tee peal rööbastelt maha sõidab. Lähedasi liitev liim vanema ja lapse vahel annab järele, kõigutamatu kiindumus lahustub. See, mida laps vajab, on just ekstra temale mõeldud õnn, mitte valmis tarbekaup. Ei ole olemas ühtki õnneteooriat, mis sobiks kenasti kõigi laste jaoks. Õnne loomine on kahe inimese vaheline dünaamiline protsess, mis kasvab suhtes isa ja poja, ema ja tütre jne vahel. Vanemate käsutuses on täiskasvanutemaailma tarkus, aga lastel lastemaailma tarkus. Olles üksteise ja üksteise soovide suhtes tundlikud ja vastuvõtlikud suudate koos luua sellise, just teile sobiliku õnne, mis toimib teie kõigi jaoks nagu kinnas kätte.

See, mis algab erilise kiindumusena vanemate vastu, kasvab hiljem laiemaks emotsionaalseks võrgustikuks perekonna, naabrite, koolisõprade, õpetajate ja teiste „harijate“ vahel. Teismeliseaastate jooksul reserveerivad eakaaslased olulise osa noore inimese elust. Vahel on sel noorte arengule arendav mõju, vahel võib see olla hävitav. Paljud vanemad kipuvad selles lapse elu etapis oma mõju alahindama ning tunnevad end kiiresti areneva teismelise tunnetekeerise tõttu sageli kõrvaletõugatuna. Kuid välismulje on petlik ja su järeltulija väline ükskõiksus on vaid näiline – sel juhul muidugi, kui sa oled pakkunud lapsele piisavalt armastust ja teinud pingutusi oma lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks tema sünnipäevast peale. Kui su teismeline laps on hirmul, üksildane või murelik, teab ta alati, kelle poole esimesena pöörduda. Lähedastevaheline liim teeb oma töö – ja ta vaatab oma vanemate poole.

Õnn ei ole pikk meeldivate hetkede seeria, mida sa oma lastega jagad. Kahtlemata kogete rõõmsaid hetki, mis võivad elule lisada palju elurõõmu. Siiski on õnn palju enam kui see. See on vaikne rahulolu, mis tuleb kindlast teadmisest, et sinu lapse jaoks ei tule iialgi hetke – kui vana ta ka ei oleks –, mil ta on maailmas täiesti üksi. Sa tead – nagu Milton Erickson seda väljendas –, et nad kuulevad alati oma vanemate häält, mis neile vaikselt kõrva sosistab.

Artikkel on koostatud professor/psühhiaater/pereterapeut Peter Adriaenssens’i raamatu “Õnn on. Kogu maailma õnneraamat.” baasil.

Artikkel pärineb: elutark.delfi.ee

Toimetanud perekool.ee