Lapse erivajaduse varajane märkamine

Allikas: Internet

Paljud vanemad küsivad endalt mingil hetkel, kas nende laps areneb ikka õigesti? Kas temaga on kõik korras? Küsimuse tekkimise põhjused võivad olla erinevad – võrdlus oma pere teiste lastega, kõrvutamine sõprade lapsega, mõne „hoolitseva“ sugulase poetatud märkus teemal, oi, kas ta ikka veel ei…. räägi, kõnni, istu, rooma jne.

Enesekindel ja teadlik vanem saab vastata lihtsalt ja konkreetselt: jah, ta veel ei tee seda, aga ta teeb seda ja teist. Ja olukord saabki  selleks korraks lahendatud.

Mõnel teisel juhul hakkab aga noore vanema peas tiksuma mõte. Ja kui mõte on tiksuma hakanud, siis selle vaigistamine võib osutuda eriliselt keeruliseks. Vaatab vanem oma last ja võrdleb teistega, loeb raamatuid, kutsub appi hr. Google ja leiab tuhat erinevat põhjust, miks laps veel seda või teist ei tee. Üks diagnoos kõlab hullemini kui teine. Väga sageli on tegemist lapse loomuliku arengu iseärasustega – mõnel areneb füüsiline pool kiiremini, teisel sõnaline, kolmandal tulevad hambad väga kiiresti. Ühel hetkel oskab väike inimene kõike ja on üks tubli tegelane.

Vahel aga juhtub, et lapse areng on tõepoolest mingitel põhjustel aeglustunud või häirunud ja ta vajab abi, et omaealistele järgi jõuda ja koolieaks, mida vaadeldakse kui üht olulist arenguetappi, teistega koos kenasti hakkama saada.

Kui vanemal on tunne, et lapse areng ikka tõepoolest ei ole päris eakohane, siis on igati mõistlik võimalikult vara spetsialistide poole pöörduda, sest esimesed kolm eluaastat on lapse arengus eriliselt sensitiivne periood, mil aju ja kõikvõimalikud protsessid arenevad kiiresti. Need ühendused, mis ajus sel ajal tekivad toetavad inimest kogu tema ülejäänud elu.

Esimene tugi võiks olla perearst. Enamasti oskavad nad kaunikesti hästi vanemaid suunata ja last hinnata. Kuid kuna kohtumised perearstiga võivad olla üsna põgusad, ei pruugi ta lapse arengut nende jooksul põhjalikult uurida. Kindlasti peaks oma murest eraldi rääkima, mitte eeldama, et tohter last mõõtes ja kaaludes muuhulgas ka vaimse arengu ja kognitiivsed võimed ära hindab.

Järgmine aste on lapse arengu hindamine neuroloogi, psühholoogi ja logopeedi juures. Nad teevad mitmeid teste, mis just selles vanuses lapse jaoks ette nähtud, vestlevad vanemaga, vahel küsivad olukorra kirjeldust ka lasteasutusest (kool/lasteaed), et saada võimalikult palju informatsiooni.

Ja siis ongi tegelikult kadalipp juba läbi käidud. Arvestades meie tervishoiusüsteemi, võib alates perearstist kuni viimase spetsialisti uuringuid kuluda kuni aasta (!). Seega, kui hakata lapse uuringutega tegelema jaanuaris, siis saad jõuluks vastuse – kas kõik on korras ja võib lasta lapsel omas tempos edasi areneda, või on tuvastatud erivajadus ehk PUUE.

See sõna ehmatab enamuse lapsevanematest kaameks – puudega laps, minu laps, mis mõttes, ta on ju minu armas, täiuslik, tore jne. Jah, on. On ka edaspidi. See tähendab vaid, et laps vajab esmajärjekorras täiendavat arendustegevust – kõneravi, füsioteraapiat, eripedagoogi või psühholoogi teenust. Selleks koostatakse lapsele rehabilitatsiooniplaan, kestvusega keskmiselt 2-3 aastat. Plaanis pannakse paika arendamist vajavate valdkondade eesmärgid ja hakatakse tööle, et toetada lapse arengut ja tema perekonda. Ainult lapsega töötamine ei anna pooltki seda tulemust, mis pere kaasamisel saadav. Esialgu vajab pere kindlustunnet ja juhendamist, mida see konkreetne puue üldse tähendab – kuidas olla, mida teha, mida oodata ja mida mitte.

Paljudel vanematel on äärmiselt raske võtta üldse vastu infot, et laps on erivajadusega. Nad tunnevad hirmu häbimärgistamise ees – mida hakatakse suguvõsas ütlema, kuidas last kohtlema, mida see lapsele tulevikus kaasa toob kui ta on puudega.

Lisaks hirmudele on oht süütunde tekkimiseks – kas ma lasin tal liiga vara telekat vaadata, kas ma jõin raseduse ajal pokaali veini ja see mõjus talle niimoodi, miks ma talle nii vara lehmapiima hakkasin andma, miks ma lasin tal ronida, nii, et ta kukkus, äkki nüüd sellest jne. Üks inimene suudab stressiolukorras (ja puude määramine lapsele on seda kohe kindlasti), genereerida endale tohutu süükoorma, mis olukorda tegelikult kuigivõrd paremaks ei muuda.

Kokkuvõtvalt:

• Mida varem lapse erivajadus tuvastatakse, seda parem.
• Tegemist ei ole eluaegse märgiga, tõenäoliselt saab laps toetavaid teenuseid ega vaja mõne aasta pärast enam mingit lisaabi.
• Ei tasu peituda ütluste taha – ta meil ongi selline (5 aastane, kes ei räägi sõnagi, halloo?!) või meie suguvõsas ongi sellised aktiivsed ja püsimatud lapsed (6 aastane, kes iga päev lasteaias kellelgi kulmu rulli lööb).
• Lapse toetamisse tuleb kaasata kogu pere – teadlikult ja kontrollitult. Puudega laps ei vaja hellitamist rohkem ega vähem kui teine laps, ta vajab piire vähemalt samapalju ja kindlustunnet ning turvalisust, mille saavad anda teised pereliikmed.
• Kahtluse korral on parem kontrollida ja tõsisemad häireid välistada, küll siis on aega lasta lapsel omas tempos areneda.
• Lapse erivajadust märgates ja teemat tõstatades soovivad ümbritsevad üldjuhul head, neile tasub tänulik olla. Tegemist on ehteestlasliku hoolivuse väljendusega. Vahel võib see hoolivus väga-väga haiget teha.
• Kui laps käitub eriti veidralt, hinda ka oma kodust olukorda – kas tal on turvaline, hea ja emotsionaalselt toetav olla või peab ta nägema vanemate konflikte, tulema toime ema depressiooni või alkoholismiga. Kas ta saab kõhu täis? Kas ta saab sülle, pesta ja on ära kuulatud?
• Kui laps vajab abi, on täiskasvanute kohustus seda talle pakkuda – parimal võimalikul moel.
• Kuula oma lapse õpetajaid. Lasteaias ja koolis näevad õpetajad last hoopis teistes olukordades, kui vanemad kodus – kuidas ta tuleb toime grupis, kuidas õpitegevustes. Kui antakse märku, et lapsel võib olla täiendavat abi vaja, tasub õpetajaid usaldada – nad püüavad last aidata – ja tegutsema hakata.

Erivajadusega inimesed on alati olnud ühiskonna osa – vahel on nad rohkem nähtaval, teinekord enam peidus. Lastelgi esineb terviserikkeid, mis paistavad väljapoole selgelt silma ja tuvastatakse kergesti – saab neid siis ravida või veel mitte. Soovin, et ka need arengust kõrvalekalded, mida süsteemse tööga kõrvaldada annab, kuid mis esmapilgul silma ei torka, saaksid varakult märgatud ja maksimaalselt likvideeritud. Mida varem, seda parem. Terveid lapsi meile kõigile!

Artikli koostas: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema