Kes töötavad sünnitusmajas?

 

Ämmaemand jälgib naise ja loote heaolu sünnituse ajal kas iseseisvalt või koostöös teiste spetsialistidega. Valdavalt töötab ühes sünnitusosakonnas korraga mitu ämmaemandat, kes osakonda saabuvad sünnitajad omavahel ära jaotavad. Sünnitusosakonnas on valvetöö, mis tähendab, et hommikul kell 8 tööle saabunud ämmaemand lõpetab vahetuse kas 11-12 või 24 tunni pärast. Siis saabub tema asemel tööle puhanud ämmaemand. Vastavalt osakonna töökorraldusele, ämmaemanda välja kujunenud tööharjumustele ning osakonnas hetkel valitsevale töötempole tuleb arvestada, et emakakaela avanemise perioodil ei viibi ämmaemand pidevalt sünnitustoas, vaid käib regulaarselt vajalikke toiminguid teostamas ja vaatamas, kuidas sünnitaja end tunneb. Mida intensiivsemaks sünnitustegevus muutub, seda suurem on ämmaemanda kohalolu. Kui sünnitaja tunneb, et vajab rohkem ämmaemanda tuge ja nõustamist, tuleb seda selgelt väljendada. Osa sünnitusmajadest pakub ka võimalust palgata end sünnituse ajal abistama individuaalne ämmaemand. Sellisel juhul tuleb raseduse II trimestri jooksul välja valitud ämmaemandaga ühendust võtta ning enne sünnitust sõlmida individuaalse ämmaemanda leping. Nii saab sünnitaja kindlustada, et kogu sünnitusosakonnas viibimise aja jooksul toetab teda üks inimene.

Imetamisnõustaja võib olla sünnitusjärgses osakonnas töötav ämmaemand või eraldi ambulatoorsest vastuvõtust kutsutav nõustaja, kes tegeleb imetamisraskuste ärahoidmise ja lahendamisega. Kui pere tunneb, et vajab sünnitusjärgsel ajal imetamisnõustamist, tuleb seda ämmaemandale mainida. Osa Eesti haiglaid on liitunud beebisõbraliku haigla initsiatiiviga, mistõttu pööratakse rinnaga toitmise toetamisele erilist rõhku. Samas oskavad vastsele emale imetamise osas nõu anda kõikides haiglates töötavad ämmaemandad.

Naistearst ehk günekoloog kutsutakse sünnituse juurde juhul, kui sünnitusprotsessis esineb normist kõrvalekaldeid. Vahel piisab arsti konsultatsioonist, ravimite manustamise vajaduse hindamisest ja sünnitaja jälgimise plaani korrigeerimisest. Teinekord osutub vajalikuks, et arst abistab sünnitajat vaakumsünnituse või keisrilõike teostamisega. Arsti on vaja ka suure verekaotuse ja platsenta sünnil tekkivate probleemide korral. Väga ulatuslike sünnitusteede rebendite õmblused teostab samuti naistearst.

Neonatoloog ehk vastsündinutearst kutsutakse sünnitusosakonda juhul, kui raseduse ajal või sünnitusprotsessis on ette näha, et vastsündinu võib vajada abistamist või vahetut sünnitusjärgset tervisekontrolli. Üldiselt töötab lastearst kas vastsündinute intensiivraviosakonnas või teostab vastsündinu läbivaatuseid sünnitusjärgses osakonnas. Kui beebi tervis on täiesti korras, on üsna tavaline, et lastearst teostab vastsündinu läbivaatuse sünnitusjärgsesse osakonda jõudes ja kojumineku eelselt.

Anestesioloog ehk narkoosiarst töötab valdavalt operatsioonitoas operatsioonieelsete ja  -aegsete ravimite manustamise eest vastutava tohtrina. Sünnitusosakonda kutsutakse anestesioloog, kui tekib vajadus epiduraalanalgeesia kasutamiseks. Koos anesteesiaõe ehk anestesistiga valmistatakse patsient seljasüstiks ette, paigaldatakse epiduraalkateeter ning segatakse kokku õige ravimlahus. Kui sünnitus lõpeb keisrilõikega, kohtub sünnitaja anestesioloogi ja anestesistiga operatsioonitoas.

Kriisinõustaja või hingehoidja kutsutakse tavaliselt sünnitusmajja eraldi välja juhul, kui sünnitusprotsessis on toimunud midagi psühholoogiliselt keerulist. Keeruliste situatsioonide lahtimõtestamisel on abi vaimse tervise spetsialistiga rääkimisest.

Hooldaja on sünnitusosakonnas hindamatu väärtusega abipersonal, kes ulatab vajadusel lisakäe ämmaemandale või naistearstile, toetab sünnitaja väsinud jalga, hoolitseb olmetingimuste eest, korrastab sünnitaja küljealust ning pärast sünnitust koristab määrdunud pesud ning aitab emal ja lapsel end mugavalt sisse seada.

Üliõpilased, kelle õppeprotsessis on oluline osa praktiliste oskuste omandamisel, on samuti oluline osa haiglakollektiivist. Üliõpilased on enamasti väga hella käe ning sooja südamega, mistõttu võib väsinud sünnitajal tublist tudengist palju tuge olla. Tõenäoliselt on praegune tudeng tulevikus arst, õde või ämmaemand, kellele praktikal saadud kogemused on ääretult olulise tähtsusega. Kui aga tudengi kohalolu sünnitajat segab, võib ilma süümepiinu tundmata paluda tudengil lahkuda. Võib-olla on mugavam seda öelda tudengit juhendavale ämmaemandale.

SÜNNITUSMAJA OSAKONNAD

Enamikes Eesti sünnitusmajades võtab sünnitusmajja saabunud patsiendi vastu ämmaemand. Suurtes haiglates on eraldi vastuvõtuosakond, mõnes kohas aga sünnitusosakonna juures vastuvõtupalat. Patsiendi haiglasse pöördumisel teostatakse  kõigepealt esmane seisundi hindamine. Tavaliselt teostatakse vastuvõtutoas loote südametöö monitooring ehk kardiotokograafia, kontrollitakse emakakaela valmidust sünnitamiseks ning täidetakse esmane dokumentatsioon. Sellega käib koos ka sünnitaja küsitlemine sünnitustegevuse alguse ja siiani toimunud asjaolude kohta.

Kogutud informatsiooni põhjal teeb ämmaemand otsuse, kuhu patsient edasi suunatakse.

Kui sünnitustegevus on alles väga algusfaasis, on tavaline, et naist nõustatakse ja saadetakse veel mõneks ajaks koju sünnitustegevuse intensiivistumist ootama. Kui naine sellega ei nõustu või on tema elukoht haiglast kaugel, on võimalik sünnitaja suunata sünnituseelsesse osakonda. Vahel on vajalik seal teha toiminguid kas sünnitustegevuse intensiivistamiseks või hoopis vastupidi emale puhkuse andmiseks.

Aktiivses sünnitusfaasis sünnitaja suunatakse vastuvõtutoast edasi sünnitustuppa. Selles toas viibib ta kogu järgneva sünnituse aja ning kaks tundi pärast lapse sündi. Sünnitustuppa suundumisel aidatakse patsiendil end mugavalt sisse seada, soovi korral saab vahetada riided ning paluda tuua laoruumist eneseabivahendeid nagu sünnituspall, kott-tool või võimlemismatt. Ämmaemand näitab, kus asub dušš ning tualett.

Sünnitusosakonna läheduses asub ka operatsiooniosakond. Kriitilises seisundis sünnitaja või loote elupäästva keisrilõike teostamiseks peab olema võimalik jõuda sünnitustoast operatsioonituppa paari minutiga.

Pärast lapse ilmaletoomist ning esimese kahe elutunni möödumist suundutakse sünnitusjärgsesse osakonda. Seal seatakse ema, laps ja tugiisik sisse kas ühis-, ema-lapse või perepalatisse. Tänapäeval tegeleb sünnitusjärgselt vastsündinuga ema, isa või muu tugiisik. Suuri lastetubasid sünnitusmajades enam ei ole. Sünnitusjärgse osakonna ämmaemand annab perele soovitusi ja näpunäiteid vastsündinu hoolduse osas ning jätab palatisse ka vajaminevad tarvikud, sealhulgas mähkmed ning vastsündinu riided. Kui kõik kulgeb ootuspäraselt, viibib pere sünnitusjärgses osakonnas tavaliselt 2-3 päeva, mille jooksul teostatakse igapäevaselt nii ema kui lapse läbivaatusi.

Vastsündinute intensiivravipalatiga puutuvad kokku need pered, kelle lapsel esineb sünni järgselt terviseprobleeme, mille puhul peab vastsündinu viibima tervishoiutöötaja silme all. Osa selliseid vastsündinuid võivad suurema osa ajast veeta koos emaga palatis ning vajadusel viiakse laps protseduuride teostamiseks intensiivravipalatisse. Keerulisematel juhtudel viibib laps monitoride all intensiivravipalatis intensiivraviõe ja neonatoloogi jälgimisel ning võimalusel kutsutakse ema last rinnaga toitma. Suuremates haiglates on neonatoloogia osakondadesse ehitatud ka peretoad, kus laps on ema-isa juures. Seda muidugi juhul kui tema seisund seda võimaldab.

Kui ema ja lapse tervis on korras ning emal on valmidus koju naasta, kirjutatakse nad haiglast välja ning algab kogu teie ülejäänud elu järgmine etapp.

 

Raamatust “Me saame lapse”

Toimetanud ämmaemand Kairi Kivaste