Häll – palju rohkem kui ainult kiikuv ase

Ammustest aegadest on lapsed hällis maganud. Tänapäeval on häll, mille kasutusiga üsna lühike, oma otstarbe ning populaarsuse justkui kaotanud. Tartu Kõrgema Kunstikooli vilistlane Kristina Allik uuris oma lõputöös hällitamise mõju lapse füüsilisele ja vaimsele arengule. Tulemused on mõtlemapanevad: lapse kiigutamine on midagi märksa enamat kui lihtsalt kiigutamine – see mängib olulist rolli lapse heaolus ning tasakaalukas arengus.

“Mind paelus küsimus, miks kunagi koduses elus nii olulisel kohal olnud häll on nüüdseks oma populaarsuse kaotanud,” põhjendas Kristina Allik oma lõputöö teemavalikut. “Tänapäeval on häll justkui folkloristiline ese, mille otstarve ja väärtus on inimeste arvates tähtsusetu või siis mõistmatu.”

Häll kui mööbliese on olemas olnud juba sajandeid. Miks aga nüüd, kümnete põlvkondade järel, on elamu keskmes olnud ja järelkasvu hällitanud ese kaotanud oma olulisuse? On üldlevinud teadmine, et hällitamine rahustab ja uinutab last, kuid kas selle tegevuse taga võib peituda ka sügavam mõju? Neile ja veel mitmetele küsimusele püüdis ta oma lõputöös vastuseid leida.

Teadliku Vanema portaali toimetaja küsimustele vastates jagas Kristina oma lõputööd tehes saadud vastuseid ka Teadliku Vanema lugejatega

Kas ja miks on hällitamine lapsele kasulik?

Kindlasti mäletab igaüks oma lapsepõlvest, kuidas talle meeldis turnida või kiikuda. Seda võib nimetada oma suhte arendamiseks tasakaaluga. Gravitatsiooniline turvalisus on niivõrd oluline, et loodus on andnud meile sisemise soovi selle uurimiseks ja mõistmiseks. Tahe on nii suur, et laps hakkab intuitiivselt tegutsema, et arendada oma tasakaalusüsteemi.

Heaks näiteks on lõbustuspark, kus lapsed tunnetavad ja naudivad erinevaid liikumisi. Vanemaks saades kaob või väheneb lõbustuspargi salapära ja kihk sinna igal võimalusel minna. See tähendab, et alateadlikult oleme õppinud mõistma gravitatsiooni, tema ühesuunalisust ja tugevust.

See teadmine on aluseks paljudele tegevustele ja liikumistele, mida me lapsepõlves harrastasime. Näiteks puu otsa ronimine, palli mängimine või kõige tavalisem seismine. Juhul kui laps ei julge kiikuda, joosta ega ka tegeleda üldfüüsilise võimlemisega, võib tegu olla tasakaalusüsteemi alatundlikkusega. Kuna teame, et gravitatsiooni mõistmine ja suhe on tihedalt seotud meelte omavahelise ühendamisega, siis raskendatud väliskeskkonna tajumine muudab ronimise või osalise liikumistegevuse vastumeelseks.

Sellised lapsed ei julge tegutseda oma sisemise soovi järgi. Nii jäävad nad ilma paljudest tunnetuslikest kogemustest, mis on vajalikud, et lubada lapsikust ja takistada varajast täiskasvanulikku käitumist. See omandatakse tavaliselt kasvueas saadud kogemuste läbi. Lapse käitumine võib olla täiskasvanulik, kuid füüsiline vorm vajab normaalseks arenguks erinevaid süsteeme aktiveerivaid ja arendavaid stimulatsioone nagu näiteks kiikumist.

Inimene on kasvav organism, kelle elu algab väikeses munarakus ja lõppeb suures funktsionaalses kehas. See kest vajab elamiseks lihaseid, närve ja erinevaid organeid sama palju, kui meie vajadustele vastavat ümbritsevat keskkonda. Kasvamist mõjutavad mõlemad, nii emakasisene kui ka välimine keskkond. Emaüsas arenedes on määravaks teguriks toitumine, samas ka ema südamelöögid, tema hääl ning liikumine.

Esimese kolme kuni kaheksa nädala jooksul arenevad lootele eluks vajalikud organid ja liikmed. Seejärel toimivad mõned kehalised funktsioonid ja tajud. Mida aeg edasi, seda paremaks muutub tunnetus ja loode on rohkem mõjutatav. Just sellel ajal omab olulist rolli platsenta kaudu edastatud liikumine ja summutatud helid, mis nii öelda tutvustavad väliskeskkonda.

Selline stiimul mõjutab sisekõrvas paiknevat tasakaaluelundit, mille üks osa on vestibulaarsüsteem – tasakaalusüsteem. See hoolitseb arengule vajalike stimulatsioonide eest. Tasakaalusüsteem on efektiivne mõjutaja nägemise paranemisel, suurenenud lõdvestumisel, rahunemisel ja nutmise vähendamisel. Seetõttu on alust arvata, et vestibulaarsüsteem mängib olulist rolli vastsündinu (sünnijärgses) käitumises ja arengulistes muutustes samamoodi nagu sünnieelsel perioodil. Vestibulaarsüsteem areneb läbi kohanemise. Stiimuliks on keha ümbritsev keskkond. Näiteks tasakaalutunnetus kasvab keha liikumise ja gravitatsioonijõu tajumise järel – kiikumine.

Milline on hällitamise mõju lapse füüsilisele ja vaimsele tervisele?

Vestibulaarsüsteem hoolitseb arengule vajalike stimulatsioonide eest. See süsteem on efektiivne mõjutaja nägemise paranemisel, lihaste suurenenud lõdvestumisel, rahunemisel ja nutmise vähendamisel.

Vastsündinu areng – keskkonna muutusega kaasnevad lapsel nälja ja valu impulsid, mis sünnieelsel perioodil puudusid. Hällitamine aga annab imiku ajule emaüsaga sarnaseid signaale, mille tulemusena langeb aju nii öelda „emaüsa režiimi“. See omakorda aitab emaüsas kogetud stimulatsioone ka selle välises keskkonnas luua. Nii muutub laps stressi tekitavate stiimulite poolt vähem mõjutatavamaks, lapse nutt väheneb ja laps rahuneb.

Enneaegse lapse areng – emaüsas mõjutavad last nii liikumine kui ka erinevad helid. Üheksa kuu jooksul on just need stiimulid, mis aitavad arendada vestibulaarsüsteemi. Kui aga laps sünnib enneaegselt, jääb tal puudu piisavast sünnieelsest stimuleerimisest. Sellisel juhul on soovitatav emaüsas kogetud stimulatsioonid sünnijärgses keskkonnas taasluua. Terve keha liikumine, mis on mõjutatud kiigutamise-, hüpitamise-, hällitamise- ja üles tõstmisega, on parema rahustava ja ergastava toimega, kui sirgjooneline stimuleerimine üksinda. Uurimuse tulemusena sain teada, et lisaäiutamine ja -kiigutamine tõstab enneaegsete seas visuaalset erksust, kiirendab kaalutõusu ehk parandab toitumust, pikendab ja tagab rahuliku uneaja, vähendab stressi ning kasvatab liigutamisest omandatud kindlustunnet.

Mõju vestibulaarsüsteemi häirete puhul:

Kui vestibulaarsüsteem on häiritud, siis puudub lapsel ka turvatunne. Raskendatud tajumise tõttu on ajul keeruline tõlgendada tekkinud emotsioone, millest omakorda luua vastav käitumine. Laps ei oska tõlgendada erinevaid tundeid, mille tõttu on neil ka inimeste vahelisi suhteid raske luua.

Nüstagmid ehk silmade võbelemine – vestibulaarsed puudujäägid väljenduvad kõige enam pilgu ebastabiilsuses, mis raskendab lugemist. Kuna nüstagmid on seotud silmaläätse lihastega, mis omakorda vestibulaarsüsteemiga, siis võib tasakaaluelundi ravimine vähendada silmade võbelemist.

Nägemis- ja kuulmishäired – kuna vestibulaarsüsteem asub sisekõrvas, siis mõjutavad selle häired lisaks nägemisele ka kuulmist. Pimedad lapsed liigutavad tihti oma keha ette-taha või pööritavad silmi. Selline stereotüüpne käitumismuster väljendab vajakajäämisi motoorikas ja liikumise vallas. Hällitamise abil saab aga selliseid vajakajäämisi kompenseerida. Tulemusena võib stereotüüpse käitumise intensiivsus väheneda.

Lihaspinged – spasme iseloomustavad lühiaegsed mõlemapoolsed kaela, kehatüve ja jäsemete kontraktsioonid ehk lihaskokkutõmbed. Spasmidele võib eelneda või järgneda nutt. Sellised lihaskrambid tekivad magamise ja ärrituse ajal, aga ka siis, kui laps on unine või kohe pärast ärkamist. Neid võib esile kutsuda ka vaimne ja emotsionaalne pinge. Arvestades, et taolised lihaskrambid tekivad magamise ja ärkamise ajal, võib häll ja hällitamine olla just parim lahendus olukorra parandamiseks. Inimese lihasele ei avaldu jõud kaaluta olekus. Kuna kiikumisel tekib sarnane olukord, vähenevad lapse lihaste pinged. Hällitades muutub laps rahulikumaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Kas hällitamine on lapse jaoks kuidagi kasulikum, kui näiteks vankris või süles kiigutamine või lihtsalt voodissepanek?

Lapsele on kasulik ükskõik milline liikumine. Oluline on, et see stimuleeriks sisekõrvas paiknevat tasakaaluelundit. Vestibulaarsüsteem mängib olulist rolli juba looteeas. Kiikumine emaüsas on üks esimesi stiimuleid. Sarnaselt toimib ka vankris või süles kiigutamine. Hälli puhul on suurim erinevus aga see, et ema ei pea sellist stiimulit ise andma vaid saab samaaegselt tegeleda teiste tegevustega.

Kui rääkida just hällis kiigutamisest, siis on lapse rahustamiseks hälli kasutatud juba ammustest aegadest. See ese on meie jaoks rahu ja rahulikkuse sümbol. Nii noored kui ka vanad leiavad, et kiikumine omab rahustavat toimet.

Kõikide rahvaste juures on laste kasvatamisel suurt tähelepanu osutatud väikelapse asemele. Imikule oli vaja kohta, kus ta võis rahulikult magada ning kuhu ohutult jääda ka ärkvel olles. Selliseks kohaks oli lapsele kahe või kolme aastani häll.

Põrandast umbes 50 cm kõrgusel asuv vibuhäll kaitses last talvel külma õhu ja koduloomade eest. Aseme õõtsuvaks ehitamine põhines arvamusel, et laps uinub kiigutades rutem või teda on võimalik rahustada, kui ta nutab.

Hällivibul arvati olevat suur mõju lapse füüsiliste võimete ja vaimsete omaduste arendamisel. Huvitav fakt on, et hällivibu materjali valik oli tihedalt seotud järgmise vanasõnaga: „Kuuse vibu kussutab, männi vibu mängitab, lepa vibu lepitab, kase vibu karjutab“

Mida tuleks silmas pidada hälli valikul?

Hälli valimisel võiks silmas pidada selle liikumist. Hea kui kiigutamine oleks võimalik nii ette-taha kui ka küljelt-küljele. Kindlasti soovitaksin jälgida ka materjale, millest häll valmistatud.

Eelistaksin naturaalseid materjale, mis töödeldud looduslike viimistlusainetega. Nii saab kindel olla, et häll ei erita aineid, mis võiksid lapse tervist negatiivselt mõjutada.

Võttes arvesse, et häll ei ole lapsele pikaajaline ase, pean oluliseks selle vastupidavust. Arvestades tänapäevast ületootmist ja liigset tarbimist soovitan mõelda hälli ostmisesse kui investeeringusse tulevastele põlvkondadele. Meeleldi näeksin hälli kui perekonna reliikvia, milles kasvatatakse üles lapsed, lapselapsed jne.

Kristina Allik astus 2008. aastal Tartu Kõrgemasse Kunstikooli mööbli ja restaureerimise erialale. Pärast kahte sissejuhatavat aastat valis ta disaini suuna, mille lõpetas 2012. aasta kevadel. Ta lõputöö koosnes kirjalikust osast, kus uuris hällitamise mõju lapse füüsilisele ja vaimsele tervisele. Praktilises osas uuris ta 19. sajandi Eestis kasutusel olnud hälle ja traditsioone. 

Artikkel pärineb: teadlikvanem.ee
Toimetanud perekool.ee