Erinevad olukorrad sünnitusel

Tokolüüs on ravimeetod ähvardava enneaegse sünnituse edasilükkamiseks juhul, kui raseduse suurus ja lapse ebaküpsus ei võimalda tal üsavälise eluga toime tulla. Põhjusi, miks sünnitus võib alata enneaegselt ehk enne 37. rasedusnädalat, on mitmeid, näiteks infektsioonid ja ema haigused. 

Mis annab märku sellest, et sünnitus on alanud enneaegselt? 

Kui enne 37. rasedusnädalat tekivad ähvardava enneaegse sünnituse tundemärgid:

• valulikud regulaarsed emakakokkutõmbed (alakõhus hoovalud)
• vere- või limasegune voolus, lootevee puhkemine

Kui Sinuga midagi sellist toimub, siis anna oma ämmaemandale või arstile teada või mine kohe sünnitusmajja. Mida väiksemas järgus on Su rasedus, seda tõsisem võib olla lapse olukord. Mõistlik on siin mitte viivitada, sest sündmused võivad kiiresti areneda nii kaugele, et aidata pole enam võimalik. 

Mida haiglas tehakse? Läbivaatuse, küsitluse ja mõne lisa uuringuga püütakse selgusele jõuda, mis on ähvardava enneaegse sünnituse võimalik põhjus, kui kaugele enneaegne sünnitus on edenenud ning kas rasedust saab ja on mõttekas säilitada. 

Enneaegse lapse sündimine tähendab personalile alati lisa ettevalmistusi seoses sellega, et laps võib vajada intensiiv jälgimist ja -ravi. Enneaegse lapse sündimise juures on alati neonatoloog, et abi andmine ei hilineks.

Eestis on üldiselt kombeks enneaegse sünnituse ohuga naised suunata väiksematest sünnitusmajadest Tallinna või Tartusse, kus abi andmise tingimused on paremad.

Induktsioon on sünnitustegevuse esilekutsumine ravimitega enne selle loomulikku algust. Vaid 5% lastest sünnib täpselt sünnituse tähtajaks määratud päeval. Kui tegemist on nädalaga siia-sinna (ajalise sünnituse piir on 37+0 – 41+6 rasedusnädal), ei ole üldiselt muretsemiseks põhjust. Kui aga kannad lapse üle aja, siis võib hakata kannatama lapse seisund. Kuna platsenta on ajutine organ, millest esmajärjekorras sõltub lapse heaolu, siis on selge, et ühel hetkel hakkab platsenta vananema ja ei suuda enam oma funktsiooni korralikult täita. Kui ülekantud raseduse puhul näitavad uuringud, et lapse seisund hakkab kannatama, võidakse plaanida sünnituse kunstlikku esilekutsumist. Seda on võimalik teha nii loomulike meetoditega kui ka ravimitega.

Loomulikest viisidest tuleb kõne alla seksuaalvahekord, sest spermas sisaldub mõningas koguses prostaglandiine, mis aitab valmistada emakakaela avanemiseks ette. Samuti mõjub emakakaela mehhaaniline ärritus avanemise algusele soodsalt (ei maksa karta, et kõhubeebi sel moel kuidagi kahjustatud saaks). Ka rinnanibude masseerimisest mitmeid kordi päeva jooksul võib abi olla, sest see stimuleerib oksütotsiini vabanemist ja seega ka emaka kontraktsioone.

Kui emakakael on piisavalt küps, võib järgmiseks sünnituse käivitamise meetodiks olla loote veepõie avamine. Pärast seda rõhk kõhuõõnes muutub ja vallandub iseeneslik sünnitegevus.

Stimulatsioon on sünnitegevuse kiirendamine ravimite või erinevate võtete abil. On selge, et iga sünd on erinev oma kestuse poolest, igal lapsel on oma tempo tulekuks ja naisel oma tempo avanemiseks. 

Samas esineb sünnitusel olukordi, kus 

• sünnitegevus on loid ja emakas väsinud (pikaleveninud sünnitus), emakas on nn üle veninud (suur laps, mitmikud, liiga palju lootevett)
• emakakael on küll avanenud, kuid emaka kontraktsioonid jäävad liiga nõrgaks selleks, et last sünnitada

Sellistel puhkudel, kus emakakaela avanemine aeglustub oluliselt, emaka kontraktsioonid on nõrgad ning lapse seisund hakkab seetõttu kannatama, tuleb mõnikord emaka kontraktsioone tugevdavate vahenditega sünnitust stimuleerida. Ravimina kasutatakse oksütotsiini. Kaudsete stimulatsioonivõtetena kasutatakse ka loote veepõie avamist ja emakakaela venitamist sõrmede abil.

Vaakumekstraktsioon on selline sünnitusabi protseduur, kus loote seisundi tõttu tuleb sünnitus kiiresti lõpetada, aga keisrilõikega ei ole see enam võimalik. Enamasti on põhjuseks loote äge hapnikupuudus väljutusperioodis. Selleks kasutatakse seadet, mille spetsiaalne otsik ehk „müts” asetatakse lapse pea peale, seejärel tõstetakse rõhk vajaliku tasemeni ja tuhu ajal tõmbab arst otsikut enda poole. Samal ajal palutakse naisel endal kaasa pressida. Niimoodi koostöös saad lapse sündimisele kaasa aidata. Kui laps on käes, langetatakse rõhk aeglaselt ja eemaldatakse otsik. Sellest võib mõneks päevaks jääda lapse pea peale muhk, mis imendub varsti jälgi jätmata.

Emakaõõne manuaalne kontroll on olukord, mil pärast sünnitust on vaja platsenta emakaõõnest käega eemaldada või on tekkinud kahtlus, et päramiste ja lootekestade osad on emakas peetunud. Protseduur tehakse üldnarkoosis. Arst viib käe emakaõõnde, et vabastada platsenta või väljutada sinna jäänud koe osad. 

Sünnitusjärgne verejooks ja selle ravi

Platsenta sünd ja sellele järgnevad emaka kokkutõmbed vereerituse lõpetamiseks on oluline etapp sünnitusest, mille  käigus võib  tekkida aktiivset sekkumist vajavaid olukordi. 

Kui emaka kokkutõmbed ei ole pärast sünnitust piisavalt efektiivsed, ei sulgu veresooned platsenta kinnitumise kohal emaka seinas, mis võib viia kiire tugeva vere kaotuseni. Just seetõttu hindab ämmaemand või arst platsentaarperioodis käega emaka toonust ja vajadusel masseerib seda hea toonuse saavutamiseks. Kokkutõmmete tugevdamiseks ja verejooksu peatamiseks kasutatakse ka ravimeid (oksütotsiin jm), kiirema toime saavutamiseks süstitakse neid veeni. 

Kui verekaotus on ületanud normi piiri, tuleb kaotatud vere kogus veeni kaudu asendada. Mõnikord harva on vaja teha ka vereülekannet.

Ehkki naise organism taastub reeglina verekaotusest hästi, mõjutab ülemäärase verekaotuse ravimata jätmine nii üldist enesetunnet, meeleolu kui ka imetamise alustamise õnnestumist ja rinnapiima hulka.

www.perekool.ee

Me saame lapse raamat

Eesti Ämmaemandate Ühing