Eeskujuks turvalisuse loomisel

Allikas: Internet

Mida saame teha, et meie lapsed (ja lapselapsed) kasvaksid turvalises keskkonnas? Tänane teema sündis mõni aeg tagasi, kui rikkusime perega kollektiivselt seadust. Jah, andke andeks, kõik tublid ja eeskujulikud inimesed, täna on mul endal ka väga kahju, et nii tegime.  Nimelt olime väiksel kodulähedasel rattasõidul. Kaks nooremat pakiraamitoolides, ema sõkkumas ühte, isa teist ratast. Meist kellelgi ei olnud kiivreid peas!

Korraga peatus meie kõrval politseiauto. Teadsime mehega mõlemad selsamal hetkel, mida oleme valesti teinud. Häbi hakkas, häbi oma laste ees. Tänasime viisakalt abipolitseinikku olulise teema meeldetuletamise eest ja tahtsime edasi sõita, kui vormis mees uuesti autost väljus, meilt küsis, kas lähete kodu poole või mujale. Kui arvasime, et käime enne mujal ära, soovitas ta meil soojalt ikka kohe kodu poole minna. Meil oli jälle häbi – olime ju mõelnud, et see üks kord veel! Istusin siis lastega kraavipervele ja mees väntas koju kiivrite järele. Jah, need on meil olemas (!). Jagus nii lastele kui meile endilegi. Jätkasime sõitu „kõvakaanelistena“  ja saime oma käigud rõõmsalt tehtud.

Ma ei julge siin ja täna avalikult lubada, et ise enam mitte kunagi ilma kiivrita ratta selga ei istu. Küll, et oma last rattatooli ilma kiivrita ei pane. Olen väga tänulik, et politseinik meid, kogenud lapsevanemaid, kes me nii arutult ja hoolimatult käitusime, suunas ja mõistusele tõi. Ka lapsed said kokkuvõttes meeldiva kogemuse – seletasime neile, et politseinikud püüavad aidata ja juhendavad neid, kes on unustanud, kuidas on õige ja vajalik.

Kiiver päästab elusid. See peaks olema ilmselge. Kuna ma tean ja näen, et meie pere ei ole ainus, kes vääralt toimetanud on, siis peab sellest ikka ja jälle rääkima.

Võime mõelda, et oh, see väike sutsuke, sõidame ju ettevaatlikult, midagi ei juhtu. Tuleks aga mõelda erinevate võimalike faktorite peale. Teised liiklejad – kui usaldusväärsed nemad on? Kas olen valmis usaldama enda ja oma laste elu iga möödasõitja hoolde ja tean, et ka nemad hoolivad ja on ettevaatlikud? Vaevalt. Tehnilised näitajad – mis saab, kui rattal tekib tehniline rike või puruneb mõni tooli kinnitus või rihm? Kontrollid ja vaatad küll esemeid, mida kasutad, aga ei me ette tea, mil mõne asja eluiga otsa saab. Tee olukord – kuhugi on veetud liiva või tekkinud löökauk asfaldisse, olukorda märkamata võid olla rattaga külili, ükskõik, kui osavaks end pead – koos sinuga lendab ümber ka väärtuslik „pagas“.

Rattasõidul, autosõidul, liiklemises üldiselt on väga konkreetselt kehtestatud reeglid. Need on kirjas ja tegelikult ei tohiks kaksipidi mõtlemist üldse ollagi – seadused on täitmiseks.

Kuidas teie oma lapsele seletate, miks peab autos turvavöö kinni olema? Olen kuulnud vähemalt kolme varianti – lihtsalt peab, politsei teeb muidu trahvi või kui õnnetus juhtub, siis sa lähed katki.  Ise eelistan seda viimast, veidi ilusamas sõnastuses – turvavöö võib päästa su elu. Ometi oleme lasknud oma lapsel mõnisada meetrit metsavaheteel ka ilma vööta olla. Imeväike kiirus, teisi liiklejaid ei ole, ta nii väga tahab (!)… Jalgrattajuhtumi taustal mõtlen aga, et see ei ole õige. Oleme ju hetkel loonud olukorra, kus lapsel on tekkinud teadmine, et teatud juhtudel on OK, kui turvavarustust ei kasutata. See on esimene samm uute möönduste ja kõrvalteede otsimiseks. Põhjendus, et laps tahab, on sage, aga äärmiselt kohatu  – laps ei vastuta oma tahtmiste eest. Vanem vastutab – ainult vanem – ja laps ei pea saama kõike, mida ta tahta oskab.

Kui laps kasvab teadmisega, et mõned asjad lihtsalt on nii nagu nad on ja seal ei ole nihverdamisruumi, erinevaid võimalusi või tehinguid (kui ma olen hea laps, siis ma võin…), siis ei ole reeglite järgimine raske. Turvalisus peaks olema prioriteet. Kui selle olulisust täies mahus ei hooma, siis võiks lapsevanem püüda ette kujutada, mis saab, kui tõepoolest õnnetus juhtub. Sa ise pole süüdi, keegi teine eksib liikluses, aga sinu laps saab viga, sest tal ei olnud vajalikku (ja kohustuslikku) turvavarustust. Lapse valu ja vaev, ehk rikutud elugi ühelt poolt. Vanema mure ja alatiseks kohale jääv süütunne teiselt poolt.

Jutud sellest, kuidas tänaste vanemate lapsepõlves pandi 12 inimest mossesse ja käidi Tallinnas ära, on ägedad kuulata, aga mitu autot Eestis siis oli? Ja kui mitusada korda on neid liikluses täna? Milline oli toona keskmine auto liikumiskiirus ja milline on see hetkel?

Olen rõõmus, et meie saime oma noomituse kätte enne, kui pidime kurbade tagajärgedega tegelema hakkama. Soovin, et me kõik suunaksime oma lapsi vastutustundlikult turvalisse täiskasvanuikka. See, mida neile teele kaasa anname, kujundab nende kogu ülejäänud elu ja valikuid. Turvalist liiklemist ja üksteise hoidmist!

Artikli koostas: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema