Aktiivsünnitus

Aktiivsünnitust pooldav liikumine tekkis vastukaaluks möödunud sajandi 1930. aastatel alanud sünnituse meditsiini kesksemaks muutumisele. Siis sai alguse sünnituste järkjärguline koondumine kodudest haiglatesse, ning üksikjuhtumitest, mil vältimatu arstiabi ja meditsiiniline sekkumine olid hädavajalikud, kujunes välja rutiinne rasedate ning sünnituste protseduuri põhine jälgimine ja juhtimine. Seoses sellega tekkis olukord, kus sünnitav naine kaotas õiguse olla oma sünnituse peremees ja kogu vastutuse võttis endale süsteem, millesse ta sattus – meditsiin. 1960.–1970. aastatel hakati arenenud maades rääkima naiste õigusest võidelda tagasi enda sünnitusel otsustav hääl. Näiteks moodustasid Ameerika Ühendriikides suur hulk hipiperekondi kommuuni, kus üksteist abistades sünnitati kodus. Inglismaal aga kirjutas aktiivsünnituse aktivist Janet Balaskas „Aktiivsünnituse manifesti”, mis nõudis naise vabadust sünnitusel liikuda ja valida sünnitusasendit.

Janet Balaskaselt pärineb ka üks võimalus defineerida aktiivsünnitust. „Aktiivsünnitus pole mingi uus leiutis, see on lihtsalt sobiv viis kirjeldada normaalset sünnitust ja sündi, ning viisi, kuidas naine käitub, kui ta järgib oma instinkte ning keha füsioloogilist loogikat. See on viis öelda, et ta ise kontrollib oma keha, mitte pole aktiivselt juhitud sünnituse passiivne vastuvõtja.”

Tähtsamad eeldused aktiivsünnituse võimalikuks saamisel on naise tugev tahe, lõõgastunud keha ning avatud meel. Selleks on omakorda vajalik põhjalik ettevalmistus ja hea informeeritus oma raseduse ning sünnitusel toimuva kohta.

Ettevalmistus peaks sisaldama harjutusi, mis aitaksid naisel tundma õppida just sünnituseks olulisi lihaseid, eesmärgiga kontrollida nende lõõgastumist (vaagnapõhjalihased, kogu keha suured lihasgrupid, nägu). Loomuliku sünnituse toimumisel (mis on aktiivsünnituse eesmärk) on oluline õige, kontrollitud hingamine. Ka seda saab eelnevalt õppida, nii et see toimiks sünnitusel automaatselt. Põhirõhk on siin väljahingamisel, lõdva suuga, nii pikalt kui võimalik ning julgelt madalatel toonidel kaasa häälitsedes. 

Mõistes, kuidas sünnituse mehhanism töötab, saab naine teha enda jaoks parimaid otsuseid. Siia kuulub ka äratundmine, mil osutub vajalikuks meditsiiniline sünnitusabi. 

Aktiivsünnitus julgustab sünnitajat minema oma kehas toimuvaga kaasa – liikuma ja vahetama asendeid intuitiivselt, vastavalt sellel, mis tundub mugav. Selle saavutamiseks peab sünnitaja tundma end privaatselt ja turvaliselt, ümbritsetuna tuttavatest inimestest, ruumis, mis ei suru end peale, hämaruses, milles ta ei karda olla tema ise. Aktiivne sünnitaja ei jää voodisse, sest seal on naise liikumisvabadus piiratud. Istuda, kõndida, ettepoole toetuda, neljakäpukil olla, end õõtsutada, puusi keerutada, edasi-tagasi kiikuda – need on võimalused liikumise kaudu endas toimuvat kergendada ja edasi viia. Samal ajal võib naine vastu võtta abilise julgustavaid puudutusi: massaaži ja silitust, mis aktiveerivad hormoone. 

Sünnitust on võrreldud armastus aktiga ja see võrdlus on õigustatud ka kehakeemia vaatekohast. Nimelt juhivad sünnitust naise ajus samad hormoonid, mis teevad võimalikuks seksuaalvahekorra. Armastajad vajavad enda ümber vaikust, soojust, hämarust, kaitstuse tunnet, õrnust. Just sellises keskkonnas sujub ka sünnitus. Sünnitushormoonide loomulik kõrge tase mõjutab peale sünnitust ka ema-lapse vahelist kiindumuslikku käitumist.

Sünnitusvaluga toimetulekut näeb aktiivsünnituse mõtteviis sünnituse osana, mitte seda ülejäänud protsessist välja lõigates. Siingi on ennetustöö võimalused suured. Eelkõige saab emaka kokkutõmmetega toimetulek alguse mõistmisest, millest tekib sünnitusvalu ja milleks on see vajalik. Naisel on oluline teada, et tema hirm järgmise valu ja üldse kogu sünnituse ees tingib pingeid kehas, mis omakorda põhjustavad suuremat valutunnetust. See on justkui surnud ring, millest väljapääs näib raske. Meditsiiniliste valutustamise vahendite alternatiivid on kehatemperatuuril veeprotseduurid (vann ja dušš), juba eespool mainitud õige hingamine ja liikumisvabadus. Sünnituse intensiivsemas faasis on oluline ka tugiisiku/te pakutav psühholoogiline abi, kontrollimaks sünnitaja meeleolu ning aidates teda üle hetkedest, kui jõud ja eneseusaldus kaovad. Tänapäeval on paljudele kättesaadav ka alternatiivmeditsiini pakutav: homöopaatia, refleksoloogia, aroomiteraapia, hüpnosünnitus jm. Aktiivsünnitust planeeriv naine võiks tutvuda nende võimalustega, et tal oleks valik võimalikult suurest hulgast loomulikest valuvaigistavatest vahenditest.

Pigem on see sobiv vorm tasakaalu leidmiseks naise loomulikel instinktidel põhinevate eneseabi meetodite ja meditsiini toetuse vahel. Praktika näitab, et aktiivsünnitus saab kergemini teoks ämmaemanda ja sünnitaja heas koostöös.

www.perekool.ee

Me saame lapse raamat

Eesti Ämmaemandate Ühing