Ajakirjas Psychological Science ilmunud artiklist selgub, et juba 13-kuused lapsed oskavad jälgida ja tõlgendada inimestevahelisi suhtlussituatsioone erinevate osapoolte vaatepunktist.

Missouri ülikooli teadlased You-jung Choi ja Yuyan Luo soovisid teada saada, kuidas mõjutab informatsioon või selle puudumine meie sotsiaalseid suhteid teiste inimestega. Kujutlege näiteks situatsiooni, kus teie sõber teeb midagi halba. Kas kohtlete sõpra nüüd teistmoodi? Ja kuidas kohtleksite teda siis, kui poleks üleastumisest kunagi teada saanud?

“Täiskasvanutel on neile küsimustele keeruline vastata, kuna see sõltub mitmest erinevast asjaolust, nagu sõprussuhte loomust ning mõlema osapoole isiksusest,” ütlevad Choi ja Luo. Neid huvitas aga see, kas taoliste keeruliste situatsioonidega suudavad toime tulla ka väikelapsed.

Katses osales 48 väikelast. Katse tarvis tulid lapsed laborisse, kus nad vaatasid ema või isa süles istudes kahe käpiknuku, A ja B, sõbralikku koos mängimist. Esimeses stseenis väljendas nukkude A ja B suhtlemine sõprust. Seejärel tuli mängu kolmas nukk C, kelle B tahtlikult ümber lükkas. Seda vaatas A pealt. Siis aga näidati lastele eelmist situatsiooni uuesti, kuid erinevusega, et nukk A seekord olukorda pealt ei näinud. Kolmandas stseenis korrati sama juhtumit, kuid sel korral lükkas nukk B nuku A silme all C ümber kogemata.

Choi ja Luo uurisid situatsioonide nägemisele järgnenud laste reaktsioone . Kuna selles vanuses lapsed veel ei räägi, mõõtsid teadlased aega, mille vältel köitsid need laste tähelepanu. Kui sündmus on suhteliselt tavapärane või igav, läheb lapse pilk kergesti ekslema. Kui aga tegu on millegi ootamatu või ebatavalisega, jälgivad väikelapsed nende tähelepanu köitvat situatsiooni pikemalt.

Katsest selgus, et lapsed reageerisid neile kolmele stsenaariumil erinevalt. Selgus, et olukorras, kus B lükkas C tahtlikult ümber ning A ei teinud selle peale midagi, vaatasid lapsed pingsamalt nukku A. Teadlased järeldasid sellest, et väikelastel on tugev ootus selle suhtes, kuidas peaks käituma isikuga, kes teist lööb. Laste reaktsioon väljendas teadlaste hinnangul ootust, et nukk A oleks pidanud B teole kuidagi reageerima.

Samasugust ootust väljendasid lapsed ka siis kui B müksas C-d tahtmatult ning A reageeris sellele situatsioonile sõbralikult. Katse tulemustest peegeldus, et laste jaoks pole oluline, kas taolisele vahejuhtumile reageeritakse sõbralikult või mitte, kuid ootus on, et reageeritakse.

Katsest tuli aga välja teinegi oluline tõsiasi: väikelapsed suutsid jälgida erinevaid A, B ja C vahel aset leidnud suhtlussituatsioone. Choi ja Luo järeldavad katse tulemustest, et väikelastel arenevad oskused inimestevaheliste suhtlussituatsioonide hindamiseks välja oluliselt varem kui seni arvatud.

Teadlastel on plaanis jätkata neid uuringuid, et saada teada kuidas reageerivad lapsed kannatanu suhtes.